Ma tahaks olla hästi asjalik ja tegus inimene. Toimetada ringi ja laste kasvatamise kõrvalt nii muuseas tegeleda vähemalt kahe hobiga ja luua oma ettevõte ja käia trennis ja.. Teate ju küll neid hästi aktiivseid ja tublisi inimesi, kellel tundub kogu aeg energiat olevat ja kel on nii palju töötahet ja lahedaid ideid. Tahaks ka see inimene olla, aga ma pole.

Hoopis laisk olen. Ja see ajab nii närvi. Eriti sel sügis-talvisel ajal tunnen, kuidas ma lihtsalt päevi mööda saadan ja elan hommikul selle nimel, et õhtune laste uneaeg juba tuleks, et ometi diivanile pikali visata ja mitte midagi teha. Oleks ma siis päeval lastega super asjalik emps, ma ei ole seda ka. Multikad on meie kodus suht vabalt saadaval, Janette leiab ka tihti ise tegevust, Anelle veel ka suht low-maintenance ja asjatab ise. Me küll enamasti ikka päeva jooksul leiame selle 15-30 minutit või rohkemgi, et segamatult lastega mängida, aga suures plaanis toimetavad nad ise. Minus ei ole seda käsitööhuvilist, kes lastele (või noh, Janettele) põnevaid käelisi tegevusi välja mõtleks. Isegi see, kui Nete köögis aidata tahab, on mulle juba väljakutse, sest ise saaks ju palju kiiremini.

Ma ei arva, et ma olen halb ema või midagi. Kuigi selle eelneva kirjelduse järgi võiks seda arvata ka. Ma olen lihtsalt laisk ja väsinud. Mul oleks päeva jooksul küll neid hetki, kui ma saaks kasvõi 10-15 minutit mingeid omi asju teha – lugeda või kirjutada näiteks, aga nii palju lihtsam on mitte midagi teha. Kui vahepeal nende laiskade päevade sekka satub mõni eriti mõnus produktiivne päev, siis on tegelikult nii hea olla. Selline tunne, et oled nagu päris inimene ikka ja suudad palju rohkem, kui lihtsalt kahte last elus hoida. Ja tegelikult ma ju igapäevaselt teen ikka vajalikke asju – hoian kodu korras, teen süüa, pesen pesu, planeerin menüüd, käin poes. Päris diivanikaunistus nagu ka pole, aga peaks ju rohkem, jah?

See blogipostitus on ka ehtne näide minu laiskusest. Mul on vaja kirjutada vähemalt 3 postitust, mis nõuavad natuke põhjalikumat süvenemist. Ma olen neid postitusi lubanud ja ammu nendega hiljaks jäänud, aga see tundub nii suur ettevõtmine, et ma muudkui lükkan seda kohustust edasi. Äkki järgmine nädal…

Miks ma seda praegu kirjutan ongi lihtsalt see, et mind jälle närib see tunne, et ma justkui mitte midagi ei tee. Et ma ei loo mingit väärtust. Võibolla on mul praegu see tunne sellepärast, et Janette jälle haige on. Need kolm päeva, mis ta hoius jõudis käia, olid tegelikult juba väga mõnusad. Jõudsin rasketest öödest puhata, trenni teha ja asjalik olla. Nüüd on jälle see hommikust õhtusse veeremine jälle. Väsitav.

Võibolla on see iseendale liiga suurte ootuste peale panemine ja teistega võrdlemine. Ma ju tean ja saan aru, et praegune lastega kodus olemine on üks faas minu elus. Pealegi veel selline faas, mida enam kunagi ei tule. Lapsed on väiksed ja nad vajavad mind praegu ja see ongi piisav ja okei. Võiks ju ometi nautida, aga miskipärast tundub endale ikka, et ma pole piisav.

Ah, tuleks kevad ja saaks see viiruste hooaeg juba ometi otsa.

Pliis öelge, tublid ja tegusad kodused emad, kuidas te seda teete? Kuidas te end kokku võtta suudate ja nii asjalikud olete? Ja pliis öelge, et minusuguseid laiskureid on veel.

Laura