Selleks, et kaalust alla võtta, peab sööma vähem ja liikuma rohkem. Tundub hästi lihtne ja seda teadmist on meile alati õpetatud ning ideaalis just täpselt nii ongi.

Aga kui sa oled nagu mina, kellele hirmsasti ämbrites kolistada meeldib ja endale liiga teha tahab, siis on asi hoopis teistmoodi.

Ma ei kaalu end juba üsna pikka aega ja see on siiani olnud ilmselt üks parimaid otsuseid, mis ma enda jaoks teinud olen. Mul on küll ettekujutus, et mis see number on, aga ma püüan sellele üldse mitte mõelda. Ometi ei ole ma vormis, mis mind ennast rahuldaks. Nii nagu kaaluteemade puhul ikka, on ka minu puhul põhjus toitumises.

Viimasel ajal olen ma jälle väga palju toidukordi vahele jätnud. Eile sõin esimest korda kell 15 päeval, mis siis, et ma olin enne seda ka näiteks trenni andnud. Hommikusöögid jäid mitu korda vahele ka eelmisel nädalal, lõunasöögiks ehk peotäis pähkleid ja õhtuks mingit kiiret jama, kui sedagi.

Aasta tagasi oli ka täitsa kena vorm.

Ma olen toitumisest väga palju kirjutanud ja kirjutan veel, sest ma tahan, et keegi minu halbadest valikutest õpiks ja end paremini hoiaks.

Miks ma alla ei võta? Miks ma pole soovitud vormis ega saa end peegli ees enesekindlalt tunda? Just seetõttu, et mu keha hoiab kõike kinni. Iga suutäis on väärt kinnihoidmist, sest kes teab, millal jälle saab. Selle asemel, et oma keha korralikult toita ja sellele energiat pakkuda, ma jobutan. Nõme, eks.

Tegelikult on hästi piinlik. Kuidas ometi üks täiskasvanud inimene ei oska normaalselt süüa ja kuidas ometi midagi nii passiivset nagu toit mu elukest kontrollib. Aga mis sa teed. Ma ikka tahaks uskuda, et küll ma jälle asjad paika saan. Seni tuleb oma tegemisi analüüsida – miks ma ei söö? mida ma saaksin teha, et neid põhjuseid mitte-söömiseks poleks? jne.

Praegu mõtlen ma muidugi veel eriti palju oma vormile. Treenerina peaksin ma ju mingit kindlat moodi välja nägema. Ma ei saa kunagi 2-meetrisi jalgu ega suuremaid rindu. Pean leppima oma pirnikujulise kehaga ja lohutama, et vähemalt on mul kaks tugevat jalga vastu maad. See on minu kehaehitus ja nii lihtsalt ongi. Sentimeetreid saaksin ikkagi maha raputada. Aga selleks oleks vaja sööma hakata!

Aah, miks see toitumine minu jaoks niiii raske on?

Kuidas teil läheb? Keegi veel minu moodi jobutab või olen ma ainuke, kelle jaoks õigesti toitumine teoorias väga mõistlik on, kuid praktikas täiesti võimatu missioon. 

Laura

*paks on ilmselgele liialdus.

Otsisin mingit vanemat pilti siia. See on veel sellest ajast, kui Tartus õppisin. Sel ajal oli vorm ka päris hea ja minu meelest ei olnud ma siis veel oma suhet toiduga ära rikkunud.