Siinkohal võikski postituse lõpetada.

Eks ma ju teadsin küll, et see lapsevanemaks olemine ei saa kerge olema ja väsimus käib “ametiga” kaasas. Aga see ei tähenda, et ma ei võiks selle üle natuke viriseda, eksole.

Nete ei arva magamisest suurt midagi. Mõni päev on parem, mõni päev tahaks natuke juukseid peast kiskuda, aga siis naeratab see pisike nii armsalt otsa, et annad talle kõik andeks. Temalgi ju raske, vaja selle maailmaga harjuda, areneda ja muudkui uusi oskusi õppida.

Ööd on ka raskevõitu. Mitu korda vaja imetamiseks ärgata ja viimastel päevadel on hommikused äratused ka eriti varajaseks läinud. Eile näiteks 4.30 ja täna 5.50. Iseenesest ju vahva varakult üleval olla, mul oli täna kella 7ks elutuba koristatud ja must pesu masinas. Pliks samal ajal mängis rõõmsalt oma mänguasjadega ega paistnud varajasest kellast kuidagi häiritud olema. Mnjah, kohe keerame kella ja ma juba närin küüsi, mis siis saama hakkab.

Kogu selle väsimuse keskel tahaks ma ainult süüa. Võtsingi endalt #lauriitatagasivormi surve ära ja püüan lihtsalt kuidagi hakkama saada. Küll ma jõuan edasi tegutseda, kui jõudu ja jaksu natuke juurde tuleb ja Nete ehk natuke mõistlikumalt magama hakkab.

Üldse oleme kuidagi muust elust kõrvale jäänud, sõpru näeme harva ja ega kuskile väga ei jõua ka. Ma loodan, et see läheb mööda ja sõbrad meid veel maha kandnud pole. Me tegelikult tahame ikka kambas olla, praegu lihtsalt ei jaksa.

Ühtteist oleme samas ikka nagu korda ka saatnud. Septembris tähistasime oma aastapäeva ja käisime V-spaas puhkamas. Paar nädalat tagasi õnnestus meil Jandriga kahekesi kinos ja söömas käia. Nete jäi minu emaga ööunne ja ma olin ilusti järgmiseks söögikorraks kodus, natuke oli piima välja pumbatud ka. Möödunud nädalavahetusel tähistasime Jandri sünnipäeva. Nii et ühtteist ikka justkui on toimunud.

Mina ise olen nüüd MTÜ Enneaegsed lapsed liige ja haldan nende Instagrami. Ma vist olen kirjutanud, et tahaks mingit väljundit lisaks kodusele elule. Pakkusin end täitsa ise välja, sest teema on nii südamelähedaseks saanud ja tundsin, et mul on midagi pakkuda.

Ahjaa, üks suurem uudis on ikka veel. Meie korter on septembrist alates müügis. Huvilisi on ikka vaatamas käinud, aga eks läheb aega. Ega meil otseselt kiiret ka pole, aga nii väga unistan oma majast. Korteri müük meid just sellele päris esimesele oma majale lähemale viibki. Mina igatahes unistan suurelt ja loodan, et kõik läheb hästi.

Ega vist rohkem polegi miskit. Selline kiire lühikokkuvõte mu elukesest. Ma olen siin viimaste nädalate jooksul korduvalt blogiakna lahti võtnud ja mõelnud igasugustel teemadel kirjutada, aga sõrmed lihtsalt ei ole klaviatuuril jooksma hakanud. Kuna ma aga homme (15.10) @eestiblogijad instakonto üle võtan, tundus paslik endast ikka märku anda. Mu rõõmsas illusioonis terendab ikka ka see aeg, kus ma stabiilsemalt ja regulaarsemalt postitama jõuan. Seniks aga… tahaks magada.

Vot sedasi.

Olge ikka tublid ja püsige terved.

Laura