Täna on 20. detsember ja lõpuks tunnen, kuidas sõrmed sügelema hakkasid ja kirjutamise tuju peale tuli. Mul on ju nii toredaid uudised jagada ja kui see postitus nüüd avalik on, siis ilmselt olen selle uudise lõpuks välja hõisanud.

Edit: Suures osas on see postitus tõesti detsembris juba kirjutatud, nüüd siis natuke mudin ja korrastan seda.

Janette saab omale väikese õe! Me oleme nii elevil ja ootame pisikest väga.

Aga kuidas me omadega siiamaale üldse jõudsime? Tahan kohe algusest peale kõik kirja panna.

Esimene aasta lapsevanemana oli kõike muud kui kerge ja me tõsiselt kahtlesime, kas üldse rohkem lapsi soovime. Tõesti oli raske, mitte ainult sellepärast, et Nete enneaegsena sündis vaid üldse oli keeruline aasta. Väga vähe unetunde, väsimus ja kurnatus olid ikka rets. Korteri müümine, ajutiselt Jandri vanemate juures elamine ja pingeline koduostu protsess ei aidanud sellele samuti kaasa.

Peale seda, kui me aga aprillis oma kodu saime ja siia kolisime, läks elu kohe päris palju mõnusamaks. Meie ise muutusime rahulikumaks, sest siin on lihtsalt nii hea! Ja tundus, et Janettele meeldis siin ka. Peale seda, kui öise imetamise lõpetasin ja taas paremini magada sain, läks kõik veel mõnusamaks. Ma arvan, et umbes kaks nädalat peale seda tekkis juba tunne, et üks laps siiski on natukene vähe. Naiste värk vist, sest peale sünnitust oli ka tunne, et never again ja siin ma olen, valmis seda uuesti tegema. 😀

Suve veetsime me Netega põhiliselt ainult õues, koos naabritega, kellega meil väga vedanud on. Hästi mõnus oli! Tundsin, kuidas ma olen õnnelik ja rahul kõigega, mis meil on ja õnnelik oma pisikese pere üle. Kuklas aga ikka see mõte, et teine laps võiks ikkagi ka olla. Arutasime seda Jandriga ja ootasime lihtsalt õiget aega, millal teisele beebile roheline tuli anda.

Minu üheks suureks murekohaks oli mu kaalunumber. Ma olen stressisööja ja kuna ma olin nii magamata, koduostust suures stressis ja takkapihta veel kevadine koroonalaine, kogusin ma omale üleliigseid kilosid ikka väga palju. Kartsin, et selle ülekaaluga rasedaks jäämine pole mõistlik ja lõpuks ma lihtsalt veeren ringi. Panin omale eesmärgi, et pean esmalt 10kg alla võtma, kui me beebit tegema saame hakata. Augustis võtsin trennitamise jälle käsile ja tegin kaasa ühe challenge’i, mis oli väga mõnus ja see hea tunne, mille ma juba unustanud olin, oli jälle tagasi. Nautisin trenni väga. Aga teate küll, mis juhtub kaaluga, kui sellele liialt keskenduda? Midagi ei juhtu. Hoopis lisastress tekkis.

Ja siis hakkas suvi lõppema ja muudkui arutasime seda teise lapse mõtet ja lõpuks jõudsime järeldusele, et ega see “pean 10 kilo kergem olema, muidu last ei saa” mõte pole kuskilt otsast mõistlik ega ka tervislik. Mis siis, kui ma ei võtagi alla, kas siis jääbki laps seetõttu saamata? Teine mõte oli see, et vaevalt meil taas esimese korraga kohe õnnestub ja miks siis ikkagi seda kõike edasi lükata, kui meil see soov juba nii tugev oli. Ja siis saigi otsus tehtud ja beebile roheline tuli antud.

Kaks triipu tulid testile kohe peale esimest proovimist. Milline vedamine ja rõõm ja parim asi üldse! Meie pere kasvab. Me saame teise tütre! Aaah, cantt waittt! (Tegelt suudan küll, eks beebi, kasva ikka nii kaua kui vaja, meil on terve elu, et koos olla!) Rasedustesti vaatasime kõik kolmekesi koos, väga nunnu hetk oli.

Seega oli ka meie teine beebi planeeritud ja väga oodatud. Ainult et rasedus pole taaskord sugugi kerge olnud, aga eks ma selle kurtmise postituse teen eraldi. Las siin olla ilusad ja rõõmsad mõtted, mida hiljem endal ka tore lugeda on.

Nii mõnus oli jälle kirjutada. Loodan, et keegi siia ikka veel satub ja mõni lugeja on alles jäänud.

Olge tublid!

Laura