Hoiatan kohe alguses ette, et postitus on päris pikk ja siia saab kirja ainult sünnilugu. Aga mul on veel palju mõtteid ja tundeid, mida teise lapse sünniga seoses jagada tahan.

Hakkame aga algusest pihta.

Oli teisipäev, 27. aprill. Olin lõpuks taastunud Janette sünnipäeva pidustustest ja ärkasin heas tujus. Avasin rasedusäpi, et uue nädala täitumise puhul sealset kirjeldust lugeda. 36 nädalat oli täis tiksunud, ainult 7 päeva veel, et saaksin sünnitada ajalise beebi, millal iganes ta siis tulla otsustab. Mäletan veel, kuidas Jandrile rääkisin, et tunnen end hästi ja rahulikuna, sest olen rasedusega juba nii kaugele jõudnud ja küll ma selle nädala ka veel vastu pean. Käisime sel hommikul koos Janettega autol rehve vahetamas, ülejäänud päev möödus väga rahulikult.

Õhtul umbes 20 paiku lisasin Instagrami pildi ja rõõmustasin ka seal, et olen 36. nädalani jõudnud ja ainult nädalake veel, et võiksin beebi tulekut päriselt ootama jääda. Sünnitustähtaeg oli 25. mai, nii et aega oli veel pikalt ja minu suur plaan oli ju seekord juunibeebi saada ehk lausa üle kanda. Joke was on me.

Põhimõtteliselt kohe peale pildi postitamist hakkas alakõht valutama. Varasemalt oli ka kõht valutanud, nii et sel hetkel ma sellele veel väga tähelepanu ei pööranud. Kahtlaseks muutis asja ainult see, et valu tuli ja läks mingi aja tagant. Kuna valu ikka kiusas, võtsin üks hetk paratsetamooli sisse ja läksin varakult voodisse. Korraks tunduski, et valu kaob, aga u 22.30 tundsin ikka, et asi on kahtlane. Lisaks valudele käisin ka jube tihti vetsus, ka see tegi veidi ärevaks. Siis rääkisin juba Jandrile ka, et miskit toimub, aga ma pole kindel, kas peaksin muretsema.

Umbes 23 paiku helistasin valvetuppa, et nõu pidada ja aru saada, kas peaksin kontrolli minema. Kuna rasedust oli alles 36 nädalat soovitasid nad end näitama minna. Sel hetkel arvasin ikka, et ju tegemist libatuhudega, aga kindluse mõttes otsustasime kohale minna. Helistasime mu emale, et ta Janette und valvama tuleks. Olin endiselt üsna kindel, et küll ma ühes tükis öösel sealt koju tagasi tulen, seda rääkisin ka emale suure suuga.

Sättisime end vaikselt minekuks valmis, kui vetsus käies limakorki nägin. Jälle kahtlane märk. Ema jõudis meie juurde umbes kesköö paiku. Selleks ajaks oli mul haiglakott heaks juhuks kokku pandud ja olime valmis minema. Ema aitas veel jalatseid jalga, kui järgmine hetk looteveed puhkesid. Siis sain aru, et okkk, nüüd on ikka sünnitama minek. Sel hetkel suutsin veel üsna rahulik olla, aga peas tagus mõte, et miks jälle enneaegne!

Autosõidul Pelgulinna muutusid valud intensiivsemaks, kuid valude vahe oli alles 7-8 minutit. Jõudsime sünnitusmajja 28. aprillil u 00.30 öösel. Kuna ma varasemalt ette helistanud olin, teadsid nad minu tulekut ette. Sain üsna ruttu ämmaemanda juurde ülevaatusele, ka koroonatesti tegi kabinetis ämmaemand ja selle vastus tuli 20 minutiga. Avatus oli selleks ajaks 2cm ja mind saadeti sünnitusosakonda, kuhu Jandriga koos minna saime, kell oli siis veidi 1 läbi.

Vahetasin riided haigla öösärgi vastu ja üsna ruttu muutusid valud intensiivsemaks ning vahed aina lühemaks. Päris ruttu oli valude vahe 3 minutit ja siis pidin juba päris korralikult hingamisele keskenduma. Sel hetkel tekkis ka hirm, sest esimene sünnitus ja need lõpuvalud tulid meelde. Õhh! Kõndisin muudkui mööda sünnitustuba ringi, hull väsimus oli peal, aga nii kui paigale jäin ja tukkuda püüdsin, muutusid valude vahed pikemaks. See aga oleks tähendanud pikemat sünnitust ja minu eesmärk oli võimalikult kiiresti asi ära teha.

Umbes 4.30 paiku ütlesin Jandrile, et hiljemalt tunni pärast peab laps käes olema, sest ma enam ei jaksa. Valud olid juba väga tugevad, uutasin kõva häälega ja ootasin, et ämmaemand avatust kontrollima tuleks, sest mäletasin, et sellise valuga oli esimese sünnituse ajal juba täisavatus. 4.45 ajal kontrollis ämmaemand avatust ja siis kukkus maailm kokku – ainult 4 cm! Siis mõtlesin küll, et no ikka täiesti pekkis, ma ei suuda seda ära teha, lihtsalt nii valus oli.

Ämmaemand ütles, et vajan lõõgastit. Variantideks naerugaas ja epiduraal, mida ma kindlasti ei soovinud. Olin alguses kahtlev ka naerugaasi osas, aga tõesti olin juba nii hulludes valudes, et põhimõtteliselt karjusin seal ja olin naerugaasiga nõus. Ja jumal tänatud, et nõus olin, sest umbes 10 minutit peale naerugaasi kasutamist tundsin tugevat pressi tunnet, käskisin Jandril kiirelt ämmakas kutsuda, kes minu rõõmuks teatas, et ongi täisavatus. Ehk 4cm-st sai umbes 15 minutiga täisavatus. Naerugaas valusid küll ei leevendanud, kuid aitas imeväel avatusele kaasa.

Sünnitasin voodis külili. Seekord oli sünnitustoas ainult üks ämmaemand ja Jander, mis mind sel hetkel rahustas. Ma ei mäleta, mitu pressi läks, et beebi kätte saada, aga see oli ikka rets osa. Nii valus ja kerge paanika. Mäletan, et nuuksusin presside vahepeal, et kardan ja miks beebi juba ometi ei tule. Ämmaemand oli aga nii toetav, juhendas ülihästi, Jander oli suureks toeks ja kell 5.18 sündis meie teine tütar!

Beebi pandi mulle kohe kõhule. Ta oli ideaalne! Ma olin enda üle sel hetkel nii uhke ja nii õnnelik ja mis peamine – beebiga oli kõik korras! Mõne aja pärast sai Jander nabanööri läbi lõigata. Platsenta väljutamine läks ka väga kergelt. Sel ajal, kui mina mõned õmblused sain, ka väikse lahkliha õmbluse, kaisutasin beebit oma rinnal ja õhkasime Jandriga, kui imeline ta on. Õmblemine ei olnud seekord ka nii hull, kui peale esimest sünnitust. Peale kaalumist ja mõõtmist sain beebi kohe kenasti rinnale. Imeline sünnituskogemus! Just see, mida lootsime!

Edasi saime kaks tundi sünnitustoas kõik koos olla, siis pidi Jander koju minema ja mina sain beebiga peretoa, kus kahekesi kaks ööd veetsime. See oli muidugi väga kurb, et Jander ära minema pidi, aga kuna me teadsime seda ette, oli sellega kergem leppida. Lisaks lohutas mind teadmine, et ta läks koju Janette juurde.

Tundsin end peale sünnitust väga hästi. Võinoh, nii hästi kui peale sünnitust saab end tunda. Aga peretuppa jalutasin ise ja mingit pearinglust või nõrkust ma ei täheldanud. Ka näiteks vetsus oli kohe algusest peale okei käia, polnud valus ega midagi.

Sünnitusvalud olid seekord kindlasti hullemad, kuid pressidega sain siiski paremini hakkama, sest seekord teadsin, kuidas pressida ja kogu kogemus üldiselt oli igati positiivne. Beebi oli siiski enneaegne ja see meile mõningaid muresid hiljem põhjustas, aga sellest kirjutan hiljem. Aga nii tore on sünnitusele tagasi mõeldes tunda häid emotsioone! Lisaks olen väga tänulik ämmaemandale, kes mõistis mind ja meie muret taaskord enneaegne beebi saada, oli julgustav ja toetav ning muutis kogu kogemuse positiivseks.

Laura