Projekti tõttu on mul olnud võimalus tutvuda hästi lahedate ja toetavate treeneritega. Anna ja Roman hoiavad meie tegemistel korralikult silma peal ja on alati toeks olnud.

Mul oli eile kohutav päev. Olgugi, et eile hakkas kevad ja mehega oli meil samuti väike tähtpäev, olin ma ikka täiesti läbi omadega. Kui me siis Annaga kahe trenni vahel maha istusime, et kaaluda (ei midagi ilusat!), hakkasin ma muidugi jälle nutma. Vahel tahaks endale jalaga anda, et mille paganama pärast ei suuda ma end nii palju talitseda, et pisarad nii kergelt ei tuleks.

Samas sain end korralikult välja elada. Rääkisin, kuidas kaalunumber jälle kinnisideeks on saanud ja kuidas ma keha selle tõttu korralikku stressi olen viinud. Rääkisin sellest, kui väga ma kardan ebaõnnestuda ja mitte hakkama saada. Ma kardan, et ma pole piisavalt hea, et ma pole piisavalt palju kaalu langetanud, piisavalt sentimeetreid kaotanud. Mul on ikka see pagana tunne, et ma PEAN veel alla võtma. Aga ma ei pea tegelikult midagi. Ainuke asi, mida ma tegema pean, on jälgima plaani – käima trennis, toituma korralikult. Kui kaal ikkagi ei lange siis.. siis ei juhtu mitte midagi, sest ma olen endast kõik andnud.

Me kõik teame, et treenides kasvab ka lihas. See tähendab, et ilmselt mu keha ikkagi muutub, lihtsalt number kaalul mitte nii usinalt. Aga see on õudne, kui hullult jama ma endale selle numbri üle obsessides kaela tõmban. Stressis keha ei tahagi midagi langetada.

Anna rahustas mu maha, ütles toetavaid sõnu ja andis mulle teadmise, et ma tegelikult olen tubli olnud ja kõik on hästi. Rahulikult, stressivabalt lõpuni!

Eilses HotYogas olin terve aja laibaasendis. Leppisime selle Annaga enne trenni kokku, et saaksin lihtsalt lõdvestuda ja pinged välja hinagata. Lamasin seal soojas ruumis, mõtlesin ainult oma hingamisele ja tundsin, kuidas pea sai mõtetest tühjaks. Ma ei mõelnud millelegi, lihtsalt olin seal ja oiiiiii kui hea see oli. Täpselt see, mida vajasin!

Kodus võeti mind lilledega vastu ja natuke hiljem ma juba magasin.

Ma tegelikult ei tea, kas sellise postituse jagamine on mõistlik või mitte, aga kergem hakkab küll, kui emotsioonid endast välja kirjutada saan. Nii te näete ka, et ma olengi üks täiesti tavaline noor, kes endaga korralikke võitlusi peab. Ja see tegelikult on ka normaalne, et kogu aeg ei saa särada ja hästi minna, neid halvemaid päevi on ka vaja, et endale toimuvat teadvustada ja siis edasi liikuda.

Laura

Foto: Priit Grepp