Kõnehääle arvestus edukalt sooritatud. Sain lausa auhinna parima dialoogi esitamise eest + ilmekas luuletuse ettekandmine. 😀 Vähemalt hääl on mul vormis. Nüüd ainult üks ja kõige raskem eksam jäänud.

Mul tegelikult pikka juttu pole. Õhtul tuleb Kristina lõpuks Tartusse ja saame mõnusad kaks päeva koos veeta. Kindlasti saab lõbus olema.

Mul on väga kahju, et mul ei ole selle aasta alguses sarnast pilti tehtud. Kõht hakkab juba ilmet võtma. Seda jõnksu enam väga pole, mis koledasti üle püksivärvli rippus. Sangadest ma muidugi ei räägi, nendega on veel palju tööd, aga üldpilt on ikka paremaks läinud.

Mu kõige suurem valupunkt on endiselt tagumik ja jalad. See pilt ei meeldi mulle kohe üldse, mis siis et sentimeetrid vähemaks jäänud on, kõik on ikka väga lodev ja lõtv. Vastik!

Oh well, tuleb pingutada. Õnneks on mul nüüd augustis üks põnev asi tulemas, mis peaks/võiks kõvasti motiveerida. 🙂

Oleks ju tore kuulda, kuidas teile see areng tundub? Olgu öeldud, et vahe aprilli ja praegusega on põhimõtteliselt ainult toitumise teel saavutatud.

Jõudu,
Laura.