Minu väga kiire ja tegus nädalavahetus on nüüd oma otsa leidnud. Mis siis, et ma olin kindel, et jõuan vahepeal arvuti taha istuda ja kirjutada, läks kõik hoopis teistmoodi.
Rakveres läks hästi, tervis tegi natuke trikke ja tegelikult teeb siiani, kuid ma loodan, et mesi ja muud head vitamiinid aitavad sellest üle saada.
Pühapäev oli tööpäev. Pidin juba kell 6 linnas olema, mis tähendas seda, et äratuskell laulis 4.20 hommikul. Ma isegi imestan, mis väega ma suutsin end üles ajada, aga õigeks ajaks ma kohale jõudsin. Minu ülesanne oli SEB Tallinna maratonil ülekäigurajal silma peal hoida – et jalakäijad üle tee saaks, samal ajal auto alla jäämata ja jooksjaid segamata.
Kuna mu positsioon oli põhimõtteliselt Viimsis, jooksid minust mööda ainult maratoni ja poolmaratoni jooksjad. Ma ei suuda endiselt aru saada, kust kohast võetakse see jõud ja tahtmine, et nii mitu tundi järjest joosta. Väga põnev oli jälgida erinevaid jooksutehnikaid. Inimesi oli igasuguseid, nii noori kui vanu.
Minu täielik respect neile kõigile, kes selle ära tegid!
Ma lähen homme kõndima/sörkima ja olen väga rõõmus, kui näiteks viis kilomeetrit üle elan.
Üldiselt on täna üsna .. kehv päev olnud. Kuna ma eilsest üsna läbi olin (ühe koha peal 10 tundi järjest seista, arvestades ärkamisaega ka, väsitab ikka ära küll), jäin veel üheks ööks koju ja tulin alles nüüd Tartusse. Päeva magasin ja lebotasin maha.
Nädalavahetusel söödud saiakesed olid enesetunde nagunii alla tõmmanud ja kui siis veel üks poolnaljaga tehtud kommentaar mu kõhu kohta tuli, läks tuju kohe täiesti ära. Valasin mõned pisarad ja loodan, et homme on parem päev.
Meh.. raske on see eluke.
Aga tulebki üks päev korraga võtta. Selleks, et homne parem tuleks, tegin näiteks lõunasöögiks väiksed ettevalmistused ära. Nii saan kahe loengu vahel umbes tund aega trennile kulutada. Loodan, et saan õhtul ikka võrkpalli ka mängima minna, aga see on veel küsimärgi all, sest põlve peale toetuda on valus. Will see.
Postituse võiks lõpetada Eleanor Roosevelti tsitaadiga:
“With the new day comes new strength and new thoughts.”
Homseni!
Laura.