Üks päev ma õpetaja rõõmudest kirjutasin. Nii nagu igas asjas, on ka selle töö juures (ilmselgelt) omad valud. Pooled valud mõtlen ma ilmselt ise juurde, sest mu nahk pole veel piisavalt paks ja liialt emotsionaalne olen ma alti olnud.

Ma tahan alati, et kõik hästi oleks. Mulle ei meeldi eksida ja mulle ei meeldi, kui kellelegi halva mulje jätan. Ma justkui tahaks kõigile meeldida (mis on ilmselgelt võimatu!) ja kõigiga hästi läbi saada. Aga reaalsus on see, et kõik ei lähe alati nii nagu tahaks, vahel tekib arusaamatusi ja vahel juhtub, et sa polegi kellegi silmis nii lahe, kui sa ehk tahaksid olla. Ühesõnaga, ma vihjan siin praegu sellele, et lisaks sellele, et ma tahan oma lastega hästi läbi saada ja neile hea õpetaja olla, tahan ma ka lapsevanemate silmis heas nimekirjas olla.

Avastasin, et õpetajana (ja klassijuhatajana) olen ma tegelikult 24/7 tööl. Ma tsekin pidevalt oma meili, vastan kirjadele võimalikult ruttu ja põhjalikult. Ma mõtlen pidevalt, mida tundides teha. Ma mõtlen kõigi laste peale eraldi, kellel, mis mured on, kes kuidas kooliga kohanenud on ja kuidas ma kedagi paremini aidata saaks jne. Ehk et mu mõtted on pidevalt tööl! Püüan nüüd tegelikult seda kõike piirata. Alates kella 17st õhtul püüan ma meili mitte vaadata (no, tegelikult praegu ikka jälgin, sest see on nii sees, aga no ei saa ju ainult tööasjadele mõelda), nädalavahetusel on e-päevik ja meil keelatud, alles pühapäeva õhtupoolikul võib kiirelt kontrollida, ega esmaspäeval midagi ootamatut ees pole.

Õpetajatöö on tegelikult üsna kurnav. Seda nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Olin ma isegi alguses arvamusel, et mis see neli tundi päevas siis anda on, aga tegelikult… ma istun kergendusega õpetajate toa diivanile, kui päev läbi. Tihti juhtub, et selle nelja tunni jooksul ei jõua ma isegi tualetti. Ühesõnaga, need neli tundi lendavad mega kiirelt, aga võtavad samas palju energiat. Edasi tuleb planeerida järgmise päeva tunnid, suhelda vanematega, täita e-päevikut jne. See pole midagi keerulist, aga võtab ikka aega. Tundide ettevalmistamine ei võta küll nii palju aega, kui ma kartsin, aga ma tean, et oluline on tund võimalikult sisukalt välja mõelda, sest lapsed tunnetavad kohe ära, kui oled “poolikut” tundi andma läinud.

Enese kiituseks võin öelda, et tegelikult on mul eneselegi üllatuseks üsna hea improviseerimisvõime. See tähendab, et kui ma näen, et mu esialgne plaan ei tööta, lapsed muutuvad rahutuks või mingi muu error tekib, suudan koha peal kiirelt asjad ümber mängida – teha kiire liikumismängu, võtta teine ülesanne vms.

Noh ja emotsionaalselt on see kõik samuti kurnav, sest ma suhtun kõigesse väga tõsiselt ja võtan kõike hinge. Sellega pean veel vaeva nägema, sest nii põlen ma varsti läbi.

Õnneks kaaluvad rõõmud need valud kõik üle. Alles esmaspäeval sain nii palju häid sõnu lastelt: “Sa oled kõige parem õpetaja!” “Me tahaks, et sa meie õpetaja oleks.” “Sa oled nii äge!” Ja koos nende lausetega unustasin ma hetkega need krokodillipisarad, mis ma eelmisel nädalal valasin. Lapsed on vahvad, nii vahetud ja siirate emotsioonidega.

Seega, still loving my job!

Laura.