Personaaltreeneri katsejänes

Umbes kaks nädalat tagasi kirjutas mulle Helen, kes parasjagu FAF-i personaaltreeneri koolitust läbib, et mind oma treenitavaks paluda. Mis saab mul ometi selle vastu olla, et 8 nädalat treeneri soovituste ja valvsa pilgu all trenni teha? Muidugi olin nõus!

Kohtusime eelmine nädal, et natuke plaane arutada. Pidin vastama erinevatele küsimustele nii oma seniste trennide, harjumuste, toitumise, aktiivsuse ja igapäeva kohta. Panime paika eesmärgi, millele selle lühikese 8 nädalaga keskenduda ja leppisime uue kohtumise kokku. Üks oluline kokkulepe on see, et kaalu me ei jälgi ja “kaalust alla” ma võtma ei hakka. Mõistate jah? Ei mingit stressi kaaluga seoses.

Täna saime jõusaalis kokku, et üle vaadata minu liikuvus, tehnika ja natuke harjutusi läbi teha. Üldiselt sain kiita, et liikuvus on hea, keha tunnetus samuti ning juhendada on ka kerge, sest ma saan aru, mida parandada. Mis mul enda meelest raskusi valmistab, on kükid. Ma nimelt ei saa väga kitsaid kükke teha, sest ma lihtsalt ei suuda siis alla vajuda (nii raske seletada sõnadega). No piltlikult öeldes, ma lihtsalt kukun ümber. (Ma ei oska kannad maas kükitada ka näiteks.) Laia kükiga probleeme pole, kuigi keha tahab vahel ikka veits liiga ette vajuda. Selle vastu aitas aga lisaraskus, mis keha hoida aitas.

Nüüd teeb Helen mulle kava ja ilmselt hakkame iga nädal korra ka kohtuma. Ma olen täiega põnevil! Treeneriga koos trenni teha on täiega lahe. Mul tekib kohe tunne, et kõik mis ma teen on nii eesmärgipärane ja läbi mõeldud ja toob eriti palju tulemusi. 😀

Ma tahan teile kindlasti jooksvalt kirjutada, et mis me teeme ja kuidas mul läheb. Ehk viitsib Helen mõnikord veits harjutusi filmida ka, siis saab kohe eriti piltlikult asja näidata.

Eesmärgiks sai igatahes ülakehajõu parandamine ja ma väga tahaks ühe assisteerimata pull-upi suuta ära teha. Vaatame, kuidas läheb.

Helenit tean ma kusjuures ka kunagistest NRC trennidest. Ta on mu tegemistel ikka silma peal hoidnud ja aeg-ajalt mulle kirjutanud ning toetavaid sõnu poetanud. Mulle igatahes tundub, et meie koostöö sujub ja need 8 nädalat lendavad mega kiiresti + trennis on lõbus ka.

Kui teil peaks aga mingeid küsimusi olema või mõtted, millest ma võiks nende personaaltreeningute raames kirjutada, siis jätke need ka kommentaaridesse. Mul on jälle see mõnus blogimisisu tagasi, märkmik ideid täis ja mina valmis kirjutama. Me teeme hobituppa mulle ka täitsa eraldi work-space’i, kus mõtted aina lendama peaksid.

Ahjaa.. tahtsin vee joomisest ka kirjutada. Ma teen siin enda jaoks väikest eksperimenti. Kavatsen sel nädalal iga päev vähemalt 2 liitrit vett ära juua ja vaatan, kas nädalaga ka mingeid muutusi kehas/välimuses/enesetundes toimub. Nii et järgmine esmaspäev siis juba kokkuvõte sellest. Täna olen graafikus, aga niii raske on! Meie kraanivesi ei kannata ka väga kriitikat, nii et tõesti katsumus minu jaoks, aga küll ma hakkama saan.

Kas teie olete personaaltreeneriga trenni teinud? Kuidas meeldib? Mis on treeneriga koos treenimise võlu või hoopis raskused?

IMG_8716

Juhendasin laupäeval jälle BodyPumpi Arigatos. Nii mõnus!
Lauriita Facebooki lehe sõber tasub ka olla, nii oled minu tegemistega alati kursis, sest kõik alati blogisse ei jõuagi. 🙂

Laura

10 kommentaari

  • ka Helen

    22. aug. 2017 at 09:10

    Mina käisin personaaltreeneriga jõusaalis ja näen selles väga palju plusse. Treener aitas valida masina, raskused, arvestas vigastustega, jagas soovitusi ja oli seltsiks ka. Ise pigutad ka täiega ja saad õige tehnika selgeks.

    Vasta
    • Laura

      24. aug. 2017 at 11:15

      Jaa! Ma õppisin tehnika osas selle ühe tunni jooksul juba nii palju. Võinoh, paljusid asju juba teadsin ka, aga ise ikka päris õigesti ei kasutanud. No need samad kükid näiteks, põlvi tuleb ikka väga korralikult väljapoole suruda. Siis on osad masinad, mida ma väga ei tunne ja mida ma väga kasutada ei julge (ma ise pigem vabade raskuste fänn), aga treeneriga koos saab koos proovida ja edaspidi kohe julgem.

      Vasta
  • Mma

    22. aug. 2017 at 10:06

    Ka mina ei saa kitsaid kükke teha ega kannad maas kükitada. Rääkisin sellest füsioterapeudile, kes 10 minutit lasi mul aeglaselt ikka ja jälle kükitada ja mind uuris ja puuris. Seejärel ütles, et biomehhaanilisel põhjusel – mul on puusad niimoodi vaagna küljes, et ei saagi kannad maas kükitada. Lisas, et see on normaalne, et see lihtsalt on mul nii ja mingi viga see ei ole.

    Vasta
  • Mariliis

    22. aug. 2017 at 12:32

    Jumala põnna! Ma tahaks ilgelt videoid vaadata. Pilte võib ka. Ja selleks, et teised ka jõusaaliks ideid saaks, räägi raskustest ka. Noh, milliste raskustega nt sina trenni teed.
    Mina olen selline inimene, et mulle ei meeldi kellegi silma all trenni teha. Jubedalt kardan, et teen modagi valesti ja siis on mul piinlik. Meeldib üksi toimetada, kuid esimesel korral uut asja proovides tahan küll targemat juurde. Lasin endale ju jõusaalikavad koostada ja mõlemad tegime koos läbi. Igapäevaselt treenerit kõrvale ei taha.

    Vasta
    • Laura

      24. aug. 2017 at 11:21

      On ja täiega lahe! Räägin Heleniga piltide/video osas läbi ja loodan miskit head materjali toota teile näitamiseks. Kui kava saan, siis saan raskustest ka rohkem rääkida. Ma praegu ise treenides väga suuri raskusi ei kasutagi ja teen palju oma keha raskusega. Kükkida tahaks küll kangiga, aga ma kardan jõusaalis sinna “osakonda” minna, kus kükipuur või smithimasin on. 😀
      Mulle meeldib, kui keegi kõrval utsitab ja käsib pingutada. Aga inimesed ongi nii erinevad. Eks ma enamus aja ju ikka teen üksinda trenni ja püüan ise ka end piisavalt motiveerida. 😀

      Vasta

Vasta Laura-le Tühista vastus