Projekt lõppes küll juba justkui aprilli keskel, kuid treenida saime Arigatos ikka aprilli lõpuni. Nüüd on asi nädal aega minu jaoks päriselt läbi olnud ja on aeg kokkuvõteteks.

Projekt õpetas mulle palju, kuid kõige olulisemaks pean nelja punkti:

1. Mulle ei sobi “sunduslik” treening. Mulle meeldib trenni teha, mulle meeldib see mõnus rahuolu, mis mul alati trenni lõpus on. Liikumine annab mulle hea enesetunde ja aitab vahel muidu kehva päeva palju paremaks muuta. Projekti jooksul ja just lõpu poole tekkis mul aga tõrge. Ma ei tahtnud trenni minna, sest ma “pidin”. Mul ei olnud justkui valikut. Ma mõistan, et sellise projekti raames, ei saagi nö ise valida, et kas lähen või ei, sest tingimused on paigas ja tulemuste jaoks on vaja saali jõuda, punkt. Aga ma tahan, et mul oleks treenimisel ka valik ja mul on vaja tunda, et mina valin kas, millal ja kuhu ma lähen. Siis naudin ma tõeliselt treeninguid ja saan sealt ka vajaliku emotsiooni.
2. Aja peale kaalu langetamine on kohutav! Jälle see sama pinge, et ma pean alla võtma. Üsna kergelt viisin selle “ma pean” mõtlemisega keha stressi ja mis te arvate, kas kaal langes siis? Muidugi mitte. Arvestades minu ajalugu ja võimet kaalunumbri pärast ülemõelda, pole mitte kuidagi mõistlik endale ajalisi piiranguid panna. Jah, pisikesed eesmärgid on vajalikud, et suuri unistusi täita, aga seda kõike tuleb teha mõistusega. Mina seda ei oska!
3. Ma võrdlen end kohutavalt palju teistega. “Mhh, tema on juba 5 kg alla võtnud, miks mina ei saaaa???” “Tal on nii ilusad jalad, miks minul ei ole?” jnejne. Võrdlesin end saalis treenivate inimestega ja võrdlesin end teiste projektis osalejatega. Kas see aitas mind kuidagi? Ei. Endale tuleb aru anda, et meie kõigi kehad on erinevad, meie stardipunkt võib olla erinev, meie eesmärgid on erinevad ja miljon asja veel. End teistega võrreldes tekitasin ma endale ainult stressi juurde. Ma ju tegin tegelikult täpselt seda, mida minult nõuti – toitusin õigesti, tegin trenni. Ilma stressamata oleks ilmselt kaal ka kergemini langenud.
4. Haigena EI TOHI trennis käia. Üsna projekti alguses käisin ma nädal aega tõbisena trennis. Ei virisenud, ei vingunud, aga keha oli täiesti kutu. Hiljem, kui mul see köha peale hakkas, käisin ka pea nädala trennis ja alles siis andsin kehale puhkust. Lõpuks olin ma hullus nohus ja siis sain aru, et haigena trenni tegemine on vale. Juba see, et keha nii kergelt kõik haigused külge võttis, näitas, et midagi on mäda. Ma vajasin puhkust!

Need eelnevad mõtted on ka põhjuseks, miks ma ilmselt enam kunagi sarnases projektis osaleda ei tahaks. Ma olen liiga suur stressaja ja ülemõtleja. Selleks, et ma asja naudiksin ja end hästi tunneksin, ei tohi ma endale seada liiga suuri eesmärke (eriti ajalisi eesmärke) ega ka liiga suuri piiranguid. See lihsalt ajab mu lolliks.

Foto: Priit Grepp

Ma ei taha öelda, et see projekt halb oli. Vastupidi. Selline projekt on ideaalne alustavale kaalulangetajale. Sa saad põhiteadmised toitumisest ja sinu menüü on pideva kontrolli all, et sa ikka õigeid valikuid teeksid. Treenerid annavad ette kava, mille järgi tegutseda ning hoiavad sul pidevalt silma peal. See on suurepärane võimalus, et oma eluviise muuta ja ka peale projekti lõppu vee peale ujuma jääda. Kõike tuleb lihtsalt osata mõistusega võtta, siis ongi kõik korras.

Mina olen meile määratud treenerite Anna ja Romaniga ülirahul! Ma tõesti tundsin, kuidas nad meile kaasa elasid, meil silma peal hoidsid ja kuidas nad tegelikult ka hoolisid sellest, kuidas meil läheb. Nad mõistsid, kui meil oli raske ja nad kohandasid treeninplaani täpselt meie vajaduste järgi. Minu parim trenn oli Anna HotYoga, kus ma 60 minutit laibaasendis hingasin (ja ilmselt pikutasin ka) ja pea tühjaks sain. Olin sel ajal üks suur stressihunnik, pisar pidevalt silmas ja enesetunne väga kehv. Aga see tund aega soojas ruumis lamamist aitas tõesti pea tühjaks saada ja pärast oli tuhat korda parem.

Millega ma ehk nii väga rahule ei jäänud, oli toitumisabi. Ma ei saanud lõpuks ikkagi kõigile oma küsimustele vastuseid ja ma tunnen, et see oli koht, kus oleks saanud asja parandada ja ehk ka tulemusi kuidagi mõjutada. Mul tekkis ju vahepeal komme liiga vähe süüa. Aga samas sain kinnitust, et mul tegelikult olid ka endal juba põhiteadmised olemas ja just sellepärast ma tean ka nüüd, et oskan oma toitumist ise reguleerida.

Foto: Priit Grepp

Järelmõjud

Kui me aga peatume korraks veel toitumisel, siis.. juhtus see, mida ma kõige rohkem kartsin. Projekti lõpus läksid minu jaoks justkui piirid jälle valla ja toitumine lendas kohe uppi. See tähendab, et suhu on läinud palju seda, mida tegelikult ei peaks sööma. See on minu järjekordne õppetund, et ma ei tohi kunagi toituda põhimõttel, et mõned asjad on “keelatud”. Pean mõtlema, et kõik on lubatud, kuid mõistlikes kogustes ja õigetel aegadel. Siis ei teki seda “keelatud vili on magus” hetke ja hullu ülesöömist. (Ja ma tean, et seda mulle juba projekti alustades rõhutati, aga ma ise lootsin, et seekord läheb teisiti.. noup.)

Peale projekti tekkis ka treeningpaus, sest mul oli endiselt see tunne, et “ma pean trenni tegema!”. Nüüd liitusin aga MyFitnessiga ja motivatsioon on tagasi. Tänane hommik on ideaalne näide. Ärkasin umbes 9.15. Sirutasin teki all varbaid ja mõtlesin, mis päevaga peale hakata. Mees pidi tööreisilt tagasi jõudma alles peale lõunat, seega oli mul parajalt aega, et midagi üksinda teha. Võtsin MyFitnessi tunniplaani lahti ja vaatasin, mis Kristiine klubis toimub. Kell 11 – Kõht-Selg-Tuhar. “Hmm, võiks ju minna..” Ja ma läksin, sest ma tahtsin minna. Sõin hommikusöögi, panin end valmis, seitse minutit jalutamist ja ma olin kohal. Jalutasin 15 minutit lindil, 45 minutit KST ja pärast veel 30 minutit ratast. Hea enesetunne check!

Tegelikult olen ma väga tänulik, et mulle see võimalus anti. Oli vägev kogemus ja on, mida meenutada. Lihtsalt uuesti seda asja läbi ei teeks.

Tulemused

Pikkus 165 cm/Vanus 24

Kaal: -5 kg
Rasv: enne 37,8%, pärast 32,4%
Lihas: enne 26,9, pärast 29,5

Mõõdud:
Õlad: – 2,7 cm
Käed:  mõlemalt käelt – 1,4 cm
Rind:- 3,3 cm
Talje: – 5,7 cm
Puusad: – 5,2 cm
Reied: mõlemalt reielt -3 cm

Nüüd püüan tasapisi reele saada ja oma vaimse tervisega tööd teha. Esimesed sammud on astutud. Ja mul on endal niiii hea meel, et trennirõõm tagasi on!

Postitus tuli nüüd küll hirmus pikk, aga ehk jõudsite läbi lugeda. Kui tekkis veel mingeid küsimusi, vastan hea meelega. 🙂

Laura

Eesti Blogiauhindade hääletus käib SIIN.