Mul on praegu valida, kas bussis õppida või blogida. Natuke ma juba õppimisega tegelesin, seega valisin nüüd ajaviiteks blogimise.

Seekord lähen natuke teise tundega Tartusse. Olen otsustanud, et peale seda semestrit võtan akadeemilise puhkuse. See on nüüd kindel! Sellepärast teen ma nüüd kooliasju selle motivatsiooniga, et varsti saan puhata. Otsus ei tulnud kergelt, aga kuna tervis ka jumpsib, väsimusest/stressist rääkimata, siis leian, et õige on korraks väike hingetõmbepaus võtta, et siis tööle ja trennile pühenduda.

Igatahes olen ma sel nädalal juba esmaspäevast (tegelikult juba pühapäevast, siis sõin ainult natuke liiga palju viinamarju) magusa ja nisujahu vaba. See tähendab, et ma pole söönud ühtegi kommi, šokolaadi või midagi muud säärast. Eile oli mul päris pikk tööpäev, sest pidin tänaseks-homseks asendusõpetajale tunnid ettevalmistama, ja ka siis ei võtnud ma õpetajate toast kommikausist ühtegi kommi! Olin selleks ajaks söönud ainult hommikusöögi (kell oli umbes pool neli) ja ühe õuna vahepeal ja ikkagi suutsin kommidele ei öelda. Minu jaoks üsna suur võit juba!

Väljakutse saab olema nüüd Tartus. Seal on korralikult toitumine natuke keerulisem, aga ma olen valmis vähemalt proovima. Kommide/šokolaadi asemel puuviljad või pähklid ja juba peakski natuke parem olema. 🙂 Eks ma siis pühapäeval annan teada, kuidas sellega läks, sest ees ootavad ikka päris hullult pikad ja rasked päevad. Naiseks olemise rõõmud ei tee ka olukorda muidugi kergemaks, aga seda uhkem saan enda üle siis olla, kui hakkama saan!

Eile kuulsin läbi kolmanda inimese, et minuga ollakse tööl rahul. Pidavat ma hästi hakkama saama, lapsed tublid olema ja minu meetodid hoopis teistsugused, kui vanematel kolleegidel. Aga kõik pidavat toimima! Vot seda oli tore kuulda. Lisaks oli mul teisipäeval täielik “proud mama moment“. 1. klassidele toimus klassidevahelise viktoriini esimene voor ja minu lapsed võitsid! Nii vahva! 🙂

Oma trenniskäimise probleemile leidsin enda arvates ka väga asjaliku lahenduse. Järgmine nädal katsetan ära, kas toimib. Nimelt kavatsen ma nüüd trennis käia hoopiski enne tööd. Tervisekeskus avatakse 6.30 hommikul ja ma olen nagunii igapäev 6st üleval. Seega, plaan paigas! Õnneks on kool-töö-terva üksteisele väga lähedal ja logistiliselt on ka kõik väga lihtne. Võrkpallist olen ma veitsaks ajaks oma põlvede ja sõrmede pärast loobunud, sest seal on veits liiga palju koormust neile, parem ei riski nende kohutavate valudega. Jõusaalis saan ikkagi ise valida, mida ja kuidas teen ja pärast basseinis veits peale ujuda.

Praegu hirmutas mind aga SEE artikkel. Minul pole veganite vastu midagi, minu tutvusringkonnas on veganeid ja ka lihtsalt taimetoitlaseid. Nad on toredad inimesed, nad on teinud oma valiku. Ma arvangi, et see on igaühe oma valik, kas ja kuidas ta toitub, missugused on kellegi põhimõtted ja kuidas neid põhimõtteid ellu viiakse. Aga vot see, et kasvavate laste tervis ohtu panna oma põhimõtete pärast.. no ma ei tea.. kuidagi hirmus, või mis?! EDIT: Eesti Vegan seltsi vastusartikkel on ka olemas. Loe siit!

Just seetõttu, et igal asjal on alati kaks poolt, ma üldiselt sellistel teemadel sõna ei võta. Eesolev lõik sai kirja ainult selle ühe artikli põhjal ja puhtalt emotsiooni pealt. Vastuartikkel annab asjale hoopis teise valguse.

Ja tuligi selline plärapostitus.

Olge vahvad,
Laura.

Üks vana trenniselfie. 🙂