Mõtlesin tükk aega, kas tulla siia jaurama või mitte. Loodame siis, et postitus ei paista liiga pliiatsist välja imetud.

Mõni hetk tagasi lõppes meie kolmas ametlik soolaleivapidu. Nüüd on veel sõbrannad, kes loodetavasti ka lähiajal ikka külla jõuavad.

Esimene pidu toimus minu perega reedel. Saime praktilisi asju nagu näiteks lõikelaud, nuga, söögiriistade eraldaja, suurem pott jms. Üheks suuremaks kingituseks oli blender, millesse ma kergelt armunud olen. Täna tegin näiteks banaanijäätist ja oii, millise kergusega mu vägev blender need jääs banaanitükid kreemjaks massiks purustas. Nämmm! Paar toataime saime ka, mida ma väääga loodan mitte välja suretada, sest isegi taimede kastmine on minu jaoks hirmus keeruline. Apelsini kinkekaardid saime ka. Kes sinna poodi veel sattunud pole, siis Haabersti Rimis ja Järve keskuses on see täitsa olemas. Nii põnev pood on ja ma juba ootan, et neid kinkekaarte kulutama minna.

Laupäeva õhtul käisid meil H. sõbrad külas, keda ma ka küll juba ka oma sõpradeks pean. 🙂 Lisaks vägevale koogivormile ja koogile, mis küll rohkem H.-le suunatud oli, saime põneva lauamängu “Katani asustajad”. Seda mängides veetsime pikad nalja ja naeru täis õhtutunnid. No tõsiselt lahe oli! Peaks kohe täitsa arvustuse tegema sellest, sest ka täna veetsime mitu tundi seda mängides. 😀

Mida me aga külalistele pakkusime?

Reedeks küpsetasin mina pitsapirukaid, H. tegi ise lihapalle ja kartuli-peedisalati. Lisaks pakkusime lavaširulle, porgandi-kurgi-lillkapsa dippi, tomati-mozzarella ampse ja muid erinevaid näkse. Ema tegi koogi. Kui mulle algselt tundus, et süüa on ehk liiga vähe, siis tegelikult jäi isegi alles. Reedesest lauast või peost mul aga ühtegi pilti pole. 🙂

Ka laupäevaks tegi H. ise salatit. Natuke lavaširulle, mozzarella-tomati ampse ja muud näksimist. Ja kingituseks toodud kook oli ka ülimaitsev. Tänaseks tegime aga hoopis püreesuppi.

Ühesõnaga, peod möödusid meeleolukalt ja korralike kõhutäitega.

Pühapäeval ärkasin aga väga kehva enesetundega. Kurk oli paistes, pea valutas ja hull nõrkus oli. Praegu arvan ma küll, et tegemist oli stressihaigusega, sest eile oli täiesti normaalne olla. Pühapäev oli üle kahe nädala esimene vaba päev, ju keha andis siis alla ja vajas puhkust. Mul on hea meel, et see “haigus” nii kiirelt üle läks, aga annan endale ka aru, et järelikult vajab keha puhkust. Millal ma seda talle pakkuda saan, ma ei tea…

Neljapäeval tuleb jälle Tartu poole sõita ja tagasi jõuan alles pühapäeval minu jaoks hilistel õhtutundidel. Oeh..

Aga mulle tundub, et see postitus läks väga “tegin seda, käisin seal”- laadseks ja tõmban otsad kokku. Ma väga loodan, et suudan õigepea ka regulaalselt blogima hakata ega pea igakord halama, kui raskeee on. Sellepärast ma ehk alateadlikult blogist eemale hoiangi, sest kes seda virinat ikka lugeda viitsiks.

Laura