Olen viimastel nädalatel palju oma kallite sõbrannade peale mõelnud. Õigemini sellele, kui halb sõber ma olen olnud. Elutempo on nii kiire ja päevad jooksevad halastamatult käest ära.

Kuna stressitase on stabiilselt kõrge, ei suuda ma ka vabadel õhtutel või päevadel üldse sotsiaalne olla. See tähendab, et kui mul ka oleks aega kellegagi kokku saada, ei suuda ma end voodist püsti ajada. Ma lihtsalt… olen ja tahan võimalikult palju ruumi, et oma mõtetega olla. Vahel pikutan, vahel loen raamatut, vaatan telekat, surfan netis. Aga mõte sellest, et kellegagi rääkida ja aega veeta, tundub minu jaoks hirmus raske.

Ometi on mul nii head sõbrannad. Sellised, kes mind alati toetavad ja minu jaoks olemas on. Nad on mulle nii kallid ja ma olen nii tänulik, et nad mind maha ei kanna, mis siis, et mind praegu väga olemas ei ole.

Praegu püüan tegeleda sellega, et stressitaset alla tõmmata. Kaal ei lange, tööl on raske ja nüüd olen omale korraliku köha ka saanud. Aga kuidas seda stressi siis ikkagi vähendada? Ma võin ju mõelda, et “täna enam kaalule ei mõtle”, “täna enam töö pärast ei muretse”, aga see ei käi ju nii.

Eile käisin jalutamas. Plaani järgi pidin Arigatosse kardiot tegema minema, kuid enesetunne ütles, et väljas liikumine oleks vajalikum. Pean tõdema, et pole viimasel ajal värskes õhus üldse liikunud, lihtsalt pole aega/tahtmist/jaksu. Eile tundsin, et pean minema. Pidasin treeneritega nõu, et kas selline trenniasendus on sobiv. Oli küll. Sain korralduse umbes tund aega kõndida/joosta süsteemiga 3 min kõndi ja 1 min jooksu, vahele kätekõverdused ja väljaasted. Jooksmise otsustasin siiski ära jätta. Olgugi, et päike oli mõnus, puhus üsna külm tuul ja jooksmine tundus haigele kurgule/köhale veidi liiast.

Kõndisin 1,5 tundi ja u 8 km, tegin 70 tavalist kätekõverdust ja 70 triitsepsi kätekõverdust, 150 väljaastet. Tundsin end pärast väga hästi, värske õhk mõjus turgutavalt ja sain pead korralikult tuulutada. Lisaks on mul nüüd võimalik avastada kodu ümbruses olevaid terviseradasid, Stroomi rand pole kaugel.  Põnev oli, mõnus oli. Olin pärast palju paremas tujus, jutukam ja rõõmsam. Täna hommikul ma muidugi jälle nii hästi end ei tundnud. Järjekordne magamata öö köha tõttu. 🙁

Kuidas siis ikkagi stressiga võidelda? Mida teie teete selleks, et akusid laadida ja enesetunnet parandada? Ma ju tahaks ikkagi veel kaalust natuke alla võtta, aga seni, kuni sundmõtted peas on, see kindlasti langeda ei kavatse. Help me pliiis!

Laura