Mu giganõmeraske nädal on nüüd kooli poolest lõpu leidnud. Oli tõesti pingeline ja väsitav, kuid elasin üle. See on ka põhjuseks, miks ma paar päeva kirjutamisest pausi tegin.

Kolmapäev oli tõesti lühike päev, läks ka väga kiiresti, sest üllataval kombel olid loengud huvitavad. Seega lõpetasin kolmapäeva kell 12 ja suundusin koju, et õppida. Naljakas on see, et ma ei mäleta suurt midagi kolmapäevast. Magasin ka lõunal, nagu mulle tavaks, aga see kord ainult tunnikese. Proovisin oma konspekti korrastada ja õppida. Ilmselgelt ei õnnestunud see nii hästi, kui oleks võinud.

Neljapäeval olid samuti hommikupoolsed loengud. Kell kaks oli infotund tuutoritega ette nähtud, seega õppimisema kursaõdedega raamatukogus. Ja kui ma poole nelja aeg koju jõudsin, hakkasin vaaritama. Uskumatu aga ma tegin omale kartulit ja hakklihakastet. Täitsa hää sai teine. Ja siis hakkasin õppima. Selle peale läks terve õhtu. Tunnet, et kõik selge on, aga ei tulnud. Läksin enne südaööd magama ja panin äratuse kella kuueks hommikul, siiski nii vara ma ei tõusnud, ajasin end ülesse kell 7 ja ikka selleks, et õppida. Kella üheksa paiku läksin raamatukokku, kus tüdrukutega jälle õppisime, väga kasulik oli. Suuret tänud Juliale ka, kellest palju abi oli. Ja kell 13.15 hakkas see saatuslik tund ja “kauaoodatud” kontrolltöö. Küsimused polnud rasked, vastasin kõigile ära, aga ei kujuta ette, mida õppejõud meilt ootas. Tulemust ei julge ette ennustada. Vähemalt on see nüüd tehtud. Kurb oli see, et samas aines kestis peale tööd loeng kella 16.45-ni. Õudne! Elasin ainult selle nimel, et homme on vaba päev ja õhtul lähen välja, et pinged välja lasta. Nii, et õhtul kohtun Heleriga, kes minu tänaõhtune seltsiline on.

Unustasin veel öelda, et eile ja täna saime raamatukogu ees tasuta pannkooki ja kakaod. Ma täpselt ei tea, mis organisatsiooniga tegu oli, aga igatahes lahe ettevõtmine. Kes ütles, et tasuta lõunaid pole olemas?

Üks tähelepanek veel. Kolmapäeval oli ju nii ilus ilm, sain isegi kleidi selga panna, tõesti mõnus. Ja eile keeras kõik sügiseseks. Täna hommikul raamatukokku jalutades nägin vaid langevaid lehti ja halli argipäeva. Sügis on nüüd vist kohal. Kurb.

Nädalavahetuse veedan seekord Tartus. Nii harjun siinse eluga paremin ära. Võib-olla tulevad homme vanemad siia ja lootust on, et teisipäeval, meie tähtpäeval, tuleb Andri Tartusse. Ei jõua ära oodata! 🙂

Lisaks tahan ma tervitada ka neid lugejaid, keda ma ei osanud üldse oma blogi lugejaks arvata. Tervitused saadan Kaiele 🙂

Päikest, kullakesed.

Laura.