Kui paljud teist on oma elus tundnud hetki, kus sooviks, et midagi oleks võinud teistmoodi teha?

Miks on nii, et alles raskel hetkel või siis, kui asi juba käes on, mõistame, kuidas oleks pidanud käituma, mida tegama või mida ütlema. Ma tahaks iseendale korralikult virutada ja sõimata end selle eest, et ma ei leidnud aega ja kõik muu tundus palju tähtsam. Ma väga loodan, et ma saan selle aja, et kogeda hetki ja näidata, kui oluline Ta mulle on. Kõik peab ju korda saama!

Ühesõnaga, olen liimist lahti ja kurb on olla.

Kõik teevad kodus vaprat nägu aga kogu aeg on mingi pinge õhus, hirm ja ärevus. Iga telefonikõne peale võpatame, omavahelised suhted on proovile pandud. Ega meil muud üle ei jää, kui uskuda, et kõik läheb lõpuks hästi.

Praegu on jälle see hetk, kus ma mõtlen kõigi oma kallite inimeste peale ja kuidas ma jälle tahaks iseendale lubada, et ma leian rohkem aega, et ma näitan välja hoolivust ja kõike seda head, mida ma nende vastu tunnen. See on meie tüüpviga, et võtame nii paljusid asju iseenesest mõistetavana. Meil on vaid see üks aeg, see üks hetk, see üks elu.

See, kui mina siia praegu kirjutan, et hoidke oma lähedasi, leidke nende jaoks aega, näidake, et hoolite, ei muuda ilmselt midagi.

Lihtsalt, mõelge üks hetk, mis saab kui…

Laura.