See on täiesti uskumatu, millise kiirusega aeg lendab. Istun rongis ja mõtlen, et küll on tüütu see kahe koha vahel pendeldamine. Aga mis sa teed, kodus peab ju ka käima.

Nädalavahetus sai märkamatult otsa.
Eile käisin hommikul isaga ARK-is, et load ära vahetada. See oli üks suuur feil. Tuleb välja, et mu arstitõend on kehtivuse kaotanud juba jaanuaris, mis tähendab, et ma olen siiamaani kehtetute lubadega sõitnud. Ise ei teadnud ma sellest midagi. Nüüd nädalavahetusel rooli ei istunud, ei hakanud riskima.
Empsiga käisime linnas shoppamas. Saapaid, mida meeleheitlikult leida püüan, lihtsalt pole olemas. Täitsa närviliseks muudab juba.
Õhtul käis onu oma perega külas. Ma polnud neid ammu näinud ja seepärast oli eriti vahva õhtu. Nalja nabani, nagu ikka.

Eile sain kätte Inglismaalt tellitud jalanõud ka. Oii, kui ilusad need on. Ei jõua ära oodata, et neid kanda saaks. Ootan juba, et uue tellimuse teha saaks.

Täna käisin Kaie ja Johannaga jalutamas. Puht juhuslikult ühinesid meiega ka Janne, Jaanika, Reijo ja Tarmo. Nii et kaks kohtumist ühe hoobiga. Väga vahva oli. Johanna on ka igakorraga aina suurem ja jutustab rohkem. Ütlemata vahva pliks mul 🙂
Jõudsin korraks vanaema juurest läbi käia, kodus süüa ja veel veits lobiseda ja siis tuli juba rongi peale minna. Tõesti naljakas, kuidas aeg nii kiiresti läheb. Esmaspäevast saab märkamatult reede, reedest pühapäev ja nii see ring muudkui käib. Tartu ja kodu vahet pendeldamine väsitab tõesti. Kahjuks/õnneks on iga nädalavahetus kodus midagi toimumas ja sellepärast ei saa ma Tartusse jääda ka. Aga mis seal ikka, tuleb üle elada. Ise ma selle tee valisin.

Järgmine nädal tuleb jälle ulme. “Õppida, õppida, õppida,” ütles Lenin.

Siinkohal pean ma natuke selgitustööd tegema. Sain mõningast vastukaja oma blogile ja ilmselt on paljudele asjadest natuke vale mulje jäänud.

Naudin praegu Tartu elu täiega. See tähendab seda, et päeval käin loengutes, õpin, teen kodused tööd ja kontrolltööd headele tulemustele ja õhtuti, kui vähegi viitsimist, käin linna peal. See aga ei tähenda, et ma ainult joon ja kogu aeg maani täis olen. Sugugi mitte. Tavaliselt tähendab see uute inimestega kohtumist, mõnd head kokteili (ka mitte alati) ja mõnusat ära olemist. Jah, satume klubidesse ka, sest tantsimine on üks ääretult mõnus pingemaandaja. Ja pingeid kool juba tekitab küll. Ja see väljaskäimine lihtsalt käib asja juurde, üliõpilaselu juurde. Ärge muretsega, ka kooli asjadega on kõik korras. Olen endiselt tubli! Kuigi jah, viimasel ajal ei jaksa ma enam väiksemate asjade pärast niimoodi pabistada nagu seda kunagi tegin. Aga ma pingutan ja annan ennast siiski maksimumi.

Kui on midagi, mida te ei taha, et ma kirjutan või mida ma võiks kirjutada, siis julgelt öelge. 🙂

Olge tublid ja edukat uut nädalat.
Teie Laura! 🙂