Lõpuks võtan end kätte ja kirjutan, miks ma oma erialavalikus kahtlema olen hakanud.

Eripedagoogika ei olnud minu esimene valik ja tegelikult sattusin ma seda õppima üsna juhuslikult. Peale esimest nädalat olin ma kindel, et jõudsin õigesse kohta. Elu tegi minu eest valikuid ja ma tundsin, et see ongi see, millega ma oma elus tegeleda tahan.

Ma olen selle kahe aasta jooksul õppinud igasuguseid toredaid ained ja näinud väga palju põnevat. Aga selle kahe aasta jooksul on meil vaid mõned vaatluspraktika tunnid olnud. See tähendab seda, et mul ei ole endiselt aimu, kuidas eripedagoog tegelikult töötab ja millega igapäevaselt toime tulema peab.

Minus on kindlasti õpetajale iseloomulikud jooned ja ma näen ennast klassi ees seismas. Aga kas just eripedagoogina? Võibolla sobiks mulle paremini klassiõpetaja roll, või matemaatika õpetaja põhikoolis? Ma ei tea..

Ma võtan väga kergesti asju südamesse. Ma elan ja tunnen inimestele alati kaasa, ka siis, kui ma tegelikult tean, et minu kaasaelamine asja kuidagi ei muuda. Olgugi, et ma tahaks suur maailmaparandaja olla, pole see lihtsalt võimalik.

Oma emotsionaalsuse tõttu ma kardangi, et ei suuda mööda vaadata laste probleemidest, haigustest ja muredest. Ehk võtan nende lood nii tugevasti südamesse, et põlen ise läbi. Aga ma tahan, et minu tulevik sisaldaks lapsi, see lihtsalt on nii minu “teema”. Ma näen end igapäevaselt laste ümber, vähemalt praegu ma arvan nii.

Tegelikult olen ma noorena alati pigem reaali inimene olnud. Õppisin gümnaasiumiski ju reaalklassis ja armastasin numbreid ja võrrandeid ja muid probleeme lahendada. Erinevad kutsesobivustestid on alati andnud mulle kaks suunda – õpetamine ja juhtimine. Kamandada meeldib mulle ka ja arvutiga klõbistada ja kirjutada. Äkki sobiks mulle hoopis kontoritöö? Ehk on see minule, kui kaastundlikule inimesele lihtsam variant, sest siis ei pea ma kellegi lugusid läbi elama?

Igatahes on “tuleviku-mina” teema väga raske. Ma ei suuda manada ette pilti endast viie või kümne aasta pärast. No olgu, kümne aasta pärast on mul ehk mees ja üks-kaks last juba. Aga seda, kes minust ikkagi saab, ma küll öelda ei oska. Ja kas see tegelikult ongi praegu üldse oluline?

Ehk ongi lihtsam elada päev korraga ja mitte nii väga tulevikule mõelda. Miks me survestame end ja mõtlema välja suuri plaane sellest, milline me elu mõne aja pärast on. Me ei saa nagunii milleski kunagi 100% kindlad olla. Elul võib olla hoopis teistsugune nägemus ja seetõttu võime jõuda oma teel hoopis mujale, kui arvame end jõudvat.

Muidugi ma tahaksin seda kindlust, et ma suudan tulevikus end ise üleval pidada, et mul on armastav mees ja nunnud lapsed. Et me elame oma unistuste kodus ja teeme unistuste tööd. Meil on fantastilised sõbrad, kellega saadame korda imelisi seiklusi ja ma saan käsi südamel öelda, et olen õnnelik. Aga ma ei saa praegu öelda, kes on see mees, kus on see kodu, kes on need sõbrad ja milline on see töö.

Rääkisin sel teemal ühe maailmaränduriga. Ta ei lubanud mul enam tulvikule mõelda, sest see on kättesaamatu. See pole oluline. Tähtis on see, kus me oleme praegu ja mida teeme praegu. Me peame olema õnnelik praegu, just selles olukorras, kus me parasjagu oleme.

Ja tegelikult olengi ma praegu rahul sellega, mida ma õpin. Mulle meeldib see, aga ma lihtsalt pole kindel, mis saab siis, kui kool on läbi. Aga küll selleks ajaks tuleb ka teadmine, kuhu edasi – elus edasi?

Kuidas Teie tulevikku suhtute? Millised on Teie plaanid ja mõtted seoses tulevikuga?

Laura.

Tulge blogi ametlikuks jälgijaks.