Lubasin endale, et teen ikka julgemalt igapäevaseid postitusi ja kirjutan ilma mõtlemata just sellest, mis parasjagu mõttes mõlgub.

Nete magab endiselt nii tublisti öösel, et saan kenasti 5-6h järjest magada. Ärkasin täna kella 8 paiku ja tundsin end kuidagi eriti puhanuna. Tegin Jandrile isegi hommikusöögi ja puha, aga siis vajusin nohiseva beebi kõrvale natukeseks veel pikutama ja pärast oli oii, kui raske end käima saada. Õnneks kutsus sõbranna kohe jalutama ja niimoodi ei läinud ilus päev raisku ka. Kena 2,5h jalutamist, mõnus.

Sattusin siin aga mingi Delfi artikli peale, kus teemapüstituseks oli midagi sellist, et “kas sina pakud ühistranspordis istet?”. Lugesin kommentaare ja täitsa paljudega sai nõustuda. No näiteks nende vanakestega, kes muidu on hirmus hädised, aga bussi sisenevad sellise turboga, et hoia ainult eest.

Mind on igatahes õpetatud ikka istet pakkuma ja enamasti seda teen ka. Kindlasti loovutan oma istme ka väikestele koolilastele, kellel oma suurte kottidega on kindlasti raske ja keerulisem seista. Aga ma ei vaata kuidagi halvasti noorte peale, kes istet ei paku (okei, mõne peale vahel vaatan ka). Võib-olla on see noor lõpetanud just pika vahetuse tööl ja ootab kannatamatult koju jõudmist, et siis magama saada või vaevleb hoopis seljavalus või on lihtsalt haige. Kunagi ju ei tea.

Ma ise olen ka oma selja ja põlvedega hädas olnud. Kohe nii, et ei jaksagi seista ja istungi tähtsa näoga, sest muidu lihtsalt piinleks. Nii et jah, kunagi ei tea. Tahaks ju ikka loota, et kel vähegi hea olla, see nõrgemale oma koha loovutab.

Tegelikult tahtsin ma selle teemaga aga hoopis rasedate naisteni jõuda. Mul hakkab ühistranspordis üsna kergelt halb, eriti siis kui õhku pole või mõni pompsukene lähedal on, üsna tavaline probleem ilmselt paljudel. Kui ma esimesi kuid rase olin, tundsin ju end kogu aeg suremas. Oksendasin vahet pidamata ja kogu aeg oli paha. Ma küll püüdsin sel ajal ainult autoga või jala ringi liikuda, aga juhtus ikka, et vahel kesklinna minnes bussi või trolli peale hüppama pidi. Vot see oli see aeg, kus püsti seista oli kohe errrriti halb. Aga ega siis ju välja ei paistnud, et ma rase olen. Kõhtu ju veel polnud, suured talveriided ka seljas. Seega ega keegi istet ei loovutanud ja arusaadav ka, noor naine, mis mul ikka häda.

Ma tahtsin selle jutuga jõuda sinna, et tegelikult on täiesti okei ka istet küsida. Ega mõnelt memmekeselt ma seda ilmselt ei teeks, aga üldiselt noh, ikka leiaks mõne kobeda, kes oleks nõus koha loovutama, kui kenasti küsida.

Üleüldse võiks me kõik palju viisakamad olla, oleks kohe palju vahvam elada ja ühiselt toimetada. Aga nüüd läheb juba liiga klišeeks ja näpu viibutamiseks ära. Tahtsingi lihtsalt öelda, et rasedana bussis olla on kõige raskem minu meelest just alguses, kui veel välja ei paista ja et viisakust kasutades on võimalik olukordi kindlasti kenasti lahendada.

Et postitus veel segasemaks ajada, siis jutustaks natuke veel. 😀

Me lähme empsiga homme mustikale, Nete tuleb ka. Loodan, et ta on nõus vankris samal ajal magama. Tahaks võimalikult palju igast kraami talveks külma varuda. Püreesid tahan ka värskest kraamist ette valmis teha. Ainuke jama, et peab hoiustamise peale mõtlema. Meil sügavkülmas ainult kolm sahtlit, mis juba maasikate, maasikamoosi, piparmündi ja piimaga täidetud. Tuleb vist lisa külmiku peale mõelda.

Nüüd tõmban otsad kokku ja lähen otsin midagi hamba alla. Kui mul püsti õnnestub saada. Netele meeldib just kõige rohkem minu või Jandri peal magada, praegu nohiseb mu jalgadel. Vaatan, kas riskin ta mujale tõstmisega.

Kuidas teil ühistranspordiga suhted? Istet pakute?

Laura