Ma kohe ei teagi, kuidas seda postitust alustada. Kas tulistada põhiasi kohe välja või hiilida sinnani ümber nurga? Ah, mis seal ikka..

Ka mina olen üks neist, kelle personaaltreener Erik Orgu oma “tiiva alla” võttis. Praegu on mul sellega seoses väga kentsakad tunded ja ma ei oskagi öelda, kas see nüüd on ikkagi hea või mitte. Don’t get me wrong, ta kava on väga põnev, huvitavate retseptidega, lihtsasti üles ehitatud ja treeningkava (nii kodus kui jõusalis treenimiseks) on samuti juures. Lihtsalt, neid blogijaid, kes on oma teekonnast nüüd kirjutama hakkavad on nii palju, et kellele siis üldse võiks huvi pakkuda minu tegemised sellega.

Sellepärast otsustasin, et ilmselt ilmuvad selle teemalised postitused kord kuus. Seni kirjutan mustandisse nädalate mõtted, mõned huvitavamad retseptid ja tulemused, ja siis kuu möödudes annan põhjalikuma ülevaate. Siis on lootust, et mul tõesti on midagi öelda ja asi ei muutu igavaks. Eks muidugi, kui jooksvalt tuleb mõni selline mõte, mida kohe jagada tahaks, siis kirjutan ikka.

Miks ma talle aga üldse kirjutasin?

Nii nagu paljudele teistelegi soovitas mulle seda varianti üks minu tuttav, kes sama kava järgi tegutseb. Kirjutasin üsna põhjaliku kirja Eriku postkasti sellest, kuidas kogu kaalulangetus mu vaimsele poolele on mõjunud ja et kuidas ma loodan saada sellest projektist ka teadmisi, abi ja nõu, kuidas keerulisemates olukordades hakkama saada. Ehk et, kui ma tunnen, et see kava jälgimine teeb mulle rohkem kahju ja ma ka piisavalt (psühholoogilist) nõustamist sinna juurde ei saa, jätan ma selle asja pooleli. Mitte sellepärast, et ma oleks nõrk või ma vormi saada ei tahaks, aga ma ei taha jälle riskida mingis nõmedas mudamülkas nukrutsemisega.

Õnneks on Erik mulle siiani väga meeldiva mulje jätnud ja ma väga loodan, et lisaks asjalikule toitumisnõustamisele, suudab ta mind ka kahe jalaga maa peal hoida ja näidata, et selline elustiil ongi hea elu stiil, ilma, et sellepärast liiga palju obsessima peaks või ennast piirama.

Eks siis vaatame, kuidas asi kulgema hakkab. Kuna ma veel viimased kaks nädalat vanematega elama pean, on minu kava järgmine raskendatud. Seetõttu ei luba ma, et ma tõesti juba homsest näpuga kaval järge ajan. Aga ma tean, et sel hetkel, kui end mugavalt OMA KODUS sisse olen seadnud, suudan ma toituda just nii, nagu seda tegema peab.

Uus nädal tuleb nagunii kreisi, õigemini nädalad. Järgmised kaks nädalat pole mul mitte ühtegi puhkepäeva. Kolmapäeva õhtul vuran Tartusse, et pikk nädalavahetus koolis veeta. Näiteks reedel istun ma koolis kella 8st hommikul õhtu kella 19ni. 😀 Kuna ma sel ajal ühe oma kursaõe juures ööbin, pole mul söögitegemiseks ilmselt väga palju võimalusi. Aga luban endale, et teen vähemalt õigemaid valikuid.

Vaatame, mis sellest asjast siis ikkagi saab. Ma mõtlesin oma peas väikesed eesmärgid ka välja, need panen küll uuel nädalal kirja. Nii on endal ka lihtsam õigel teel püsida. 🙂

Laura.