Olen taaskord blogis vaikne olnud. Nagu ikka – mõtteid on, kuid aega ja “soont” pole. Ja kui ikka soont pole, siis ei tuleks neist postitustest miskit head lugemist ka.

Natuke oma blogi Facebooki lehel juba mainisin, et olen lihtsalt väsinud ja mingi stressipisik voolab aina hullemalt sisse. Tööl on natuke raskem periood ja see mõjutab mind nii palju, et näiteks terve tänase päeva olen mõelnud sellele, kuidas ometi saaks nii, et homme tööle minema ei peaks. 🙁 Ma lihtsalt jaksa!

See, et ma blogis vaikne olen, ei tähenda aga mitte üldsegi seda, et ma oma kaalu langetamisega ei tegeleks. Hetkel olen jõudnud aga punkti, kus enam kaal liikuda ei taha. Ja see viib motivatsiooni natuke alla ja tekitab jälle lisastressi. Stress juba ise on üks suur põhjus, miks kaal tavaliselt ei lange ja kui neid erinevaid faktoreid nii palju on, siis istudki natuke nukralt selle ühe koha peal.

Foto: Priit Grepp
Mina kõhulihaseid hirmsasti pingutamas. Treener Anna on taamal väga rõõmus minu raskuste üle. 😀

Tegelikult ma ju tean, et lihased kasvavad ja rasvaprotsent langeb ja ümbermõõdud ka, aga hirmuga mõtlen sellest, kuidas ajakirja läheb kaalulanguseks liiga vähe miinuseid. Ilmselt need lugejaid, kes vähegi selle teemaga kodus on, saavad aru, et neid viimaseid kilosid ongi raske alla saada ja arvestades minu tegelikult üsna väikest algkaalu, olen ma suutnud oma kehamassist ikkagi täitsa arvestatava osa maha saada. Tavalugeja vaatab aga ikka numbreid ja näiteks -6kg kolme kuuga tundub häbiväärselt vähe. Aga tegelikult olen ma niiii palju vaeva näinud, tublisti trenni teinud ja toitumist kontrollinud, et mina ise olen selle tulemusega küll rahul.

Ehk et nüüd mul ongi see pinge peal, et projekti lõpuni on nii natuke jäänud ja teosammul liikuv kaalunumber ei luba mul hõisata imeliste miinustega. Ma tunnen, et ma PEAN veel hästi palju alla võtma. Et ma PEAN end jõhkralt veel piitsutama. Raske on!

Foto: Priit Grepp
Lendasime koos treener Annaga. Kunagi suudame äkki nii, et kätest kinni ei hoia.

Ma ei taha, et keegi valesti mõistaks. Ma muidugi tahan projekti lõpuni pingutada ja endast parima anda. Ma tahan ka peale projekti lõppu trennidega jätkata ja toituda ikka korralikult, aga see ajaline piirang, see “sundlus” on see, mis mulle ikka korralikult stressi tekitab.

Kõik see eelnev ongi põhjus, miks ma ei julge/taha blogima tulla. Ma küll saan aru, et siin on nii palju neid, kes mulle kaasa elavad ja alati heade sõnadega toetavad, aga ma ei taha teid alt vedada. Seepärast on lihtsam mitte mingeid ootusi tekitada ja nii ei pea te minus pettuma. Ma oleks hirmus rõõmus, kui ma saaks teid üllatada ja öeldagi, et vot.. nüüd on soovitud kaal käes ja mina oma keha üle õnnelik. Üks korda peab see kõik juhtuma! Aga kas just nüüd, projekti lõppedes, ma ei tea.

Foto: Priit Grepp

Ma olen täiesti kindel, et ühel hetkel olen ma hästi rõõmsalt ja regulaarselt blogi juures tagasi. Praegu luban endale toimetada just nii, et võimalikult vähe stressi oleks.

Loodan, et te mind päris ära unustanud ei ole ja mind ikka endiselt maha ei kanna. Ma ikka tahaks näidata, et kui midagi palju tahta, siis on kõik võimalik. No ja tegelikult on suvi mu ellu niiiiii palju uut toomas, et see hirmutab mind varbaotsteni. Aga ma tean, et olen õigel teel! Ja nüüd ma juba kaldun täiesti kõrvale ja ajan mulli.

Ühesõnaga.. ma pingutan vapralt edasi!

Pai!

Laura