Üks põnev asi, mis kohe-kohe toimuma hakkab, on k-o-l-i-m-i-n-e!

Kodus vanematega elada pole hullu miskit, aga ma ei jõua tõesti ära oodata, et juba oma (üüri)korterisse saada.

Kolima hakkame ilmselt järgmisel nädalavahetusel. Vähem kui kaks nädalat veel! Ma olen nii excited! Mu mõtted keerlevad ka ainult selle ümber. Olgugi, et tegemist on üürikorteriga, kavatsen ma selle ikkagi oma nägu muuta. Selleks ju sisustuselemendid (loe: padjad) ongi!

Kõige vahvam on see, et kolima hakkame siis, kui meil H.-ga aastakene koos oldud saab. Justkui uus verstapost, mis siis, et me ametlikult kokku elama ei hakka, tähendusrikas sellegipoolest.

Kolimispäev ongi mu järgmine puhkepäev. Tahaks näha, mis nägu ma peale seda peaaegu kahte nädalat olen, loodame, et ikka inimesi nägu.

Mul tekkis korraks isegi selline kummaline mõte, et ehk võiks seda aktsiooni filmida. Oleks huvitav? Mulle endale küll igasugused vlog’id meeldivad, aga seda ma ei tea, kas inimesed minu vloge viitsiks vaadata. 😀

Mul polegi ammu olnud olukorda, kus kõik nii hästi oleks. Ma ei oskagi nagu millegi üle otseselt kurta. Ehk pean ära ootama, kui kooli nädalavahetus möödas on. Võimalik, et siis lööb vasar vastu pead ja pinge kasvab, aga iseenesest olen ma selle pingega ju arvestanud. Ja kes palju teeb, see palju jõuab.

Ühesõnaga, kõik sujub. Mul on hea mees, hea töökoht, võimalus magistriõpinguteks ja uus elukoht. Elu on aastaga nii palju edasi liikunud, et ma isegi ei oska kirjeldada, mis tundeid see tekitab. Aasta tagasi poleks ma ette osanud kujutadagi, et praegusel hetkel õpetajana töötan ja iseseisvat elu elama hakkan. Vinge, et kõik nii läinud on. Saatus?

Andke siis märku, kas vlog pakuks huvi!

Laura.