Piinlikult kaua on siin vaikus olnud. Ega ma ei teagi, kas keegi siin veel üldse alles on.

Asjad on päris keerulised, kooliasjad on mulle vähemalt 5 halli juuksekarva tekitanud ja üldse on stressitase ülemõistuse kõrge. Kergemaks ei tee olukorda ka natuke raskemad päevad tööl. Noh, sellised päevad, kus sa peale tunde lihtsalt maha potsatad ja tunned, et kohe üldse ei jaksa..

Õnneks on kõik mööduv (ma loodan) ja järgmise nädala teisipäevaks peaks suur hullus selleks aastaks möödas olema. Siis jääb teha veel mõni eksam jaanuaris ja saan koolist puhata! Ma kohe tõsimeeli ei suuda ära oodata taas neid aegu, kus hommikul kergema enesetundega tõusta saaks.

Mingi hetk (selle nädala alguses) oli mul küll selline tunne, et minu silmad see aasta jõule ei näe, enne jõuab kogu maailma raskus mu enda alla matta. Mul on tegelikult kuidagi jõle vastik tunne, sest noh, kuidas mul nüüd siis nii raske olla saab. Viimati oli mul nii raske sügis siis, kui mu eelmine suhe lõhki läks, aga noh.. siis oli asi ikka veits teine.

Sellepärast hoidsin ma ka blogist eemale, sest ma ei tahtnud ainult viriseda. Andsin facebooki lehel märku, et olen elus. Kes see ikka oleks viitsinud igapäevaselt mingit hala kuulata.

Praegu ma lihtsalt unistan ilusatest aegadest, loodan, et uus aasta toob leevendust, selgust ja annab võimaluse tegelda asjadega, mis südame kiiremini tööle paneks.

Ma kohe hirrrrmsasti igatsen Elari BodyPumpi trenne ja ma väga igatsen igapäevaseid MyFitnessi külastusi ja ma igatsen oma lihaseid. Jah, mu kaal on päris okeika praegu, aga lihased.. mul olid need juba ju täitsa olemas.

Minu imeline plaan näeb ette, et kui jõuab kätte veebruari keskpaik ja mandliopp on üle elatud, saan taas täie pühendumusega trenni teha. See ei tähenda, et ma jaanuaris ei võiks trenni teha, aga noh, just neid lahedaid rühmatrenne ja muidugi BP-d tahan ma teha! Pean ainult välja mõtlema, kust vajalik ressurss leida.

Selles olen ma ka kindel, et mingid suuremad korrektuurid üleüldises ellusuhtumises on vaja teha. Kes ma siis õieti olen ja mida ma elult soovin, see on kõik minu jaoks suur küsimärk, millega tegeleda.

Praegu püüan ma kiirkorras ravida taaskord vastikut nohu, mis mu reede õhtul horisontaalsesse asendisse viinud on. Lootust on, et nädalavahetus toob mõne vahva emotsiooni lahedate inimeste seltsis.

Elame veel,
Laura.

Ooh, nii paganama õige!