Neljapäevane tutvumisõhtu oli minu jaoks küll väga vahva. Nüüd on vähemalt näod enam-vähem meeles, enamus nimed ka. Õhtu algas raekoja platsil kogunemise ja piro pargis tutvumismängudega. Nalja kui palju. Kuna ilm oli aga väga sügisene ja kõik külmetasid, otsisime kohta, kus sooja saaks. Käisime üsna kurikuulsas Zavoodis. Veetsime seal üsna pika aja, mõned siidrid ja jutt jooksis kõigil. Et mitte terve õhtu istuda, mõtlesime otsida koha, kus natukene tantsida ka saaks. Kahjuks kadus pool rahvast liikumise käigus ära ja kui me lõpuks Shootersisse jõudsime, oli rebaseid alles ainult 3 – mina, Linda ja Liisi. Sellegipoolest nautisime õhtut ja saime tantsida ka. Linda otsustas aga ka mingi aeg koju minna, Liisi tahtis kluppi minna, aga ma teadsin, et klubi röövib minult liiga palju raha, jäin ma Shootersisse Angela ja tema kambaga. Endiselt oli mul väga lõbus ja võtsin õhtul kõik, mis võtta andis. Enne kojuminekut käisime veel mäkist läbi ja siis komberdasime koju. Õhtu lõppes umbes pool neli öösel.

Äratus oli 10.30, et asjad kojuminekuks kokku panna ja siis kella üheks loengusse jõuda. Tundsin ennast üles tõustes uskumatult erksana, aga see tunne kadus peagi. Loeng oli minu jaoks endiselt raske, aga õnneks on mul inimene, kes aitab mu päevi/loenguid/õhtuid alati hea meelega sisutada. 🙂 Ja kui siis kell lõpuks kukkus, oh seda õnne. “Ma saan koju,” oli mu esimene mõte. Probleem oli aga selles, et pidin koju ise autoga sõitma. Õnneks oli mul tore sõiduseltskond, kellega möödus sõit ruttu. Jõudsin koju enne kaheksat õhtul. Nii tore! Muljetasin vanematega ja läksin Andri juurde. Kaua ma üleval püsida ei jõudnud ja läksin vara magama. Oi, kui mõnus uni oli. Andri voodi on ju nagu minu enda voodi, seega magasin nagu laps ja kuna Andri läks hommikul üheksaks tööle, sain ma kogu voodi hõivata.

Täna on ees üks sünnipäev, mis tõotab tulla taaskord väga meeleolukas, sest kokku saavad kõik toredad inimesed. Enne pean ma omale suutma kostüümi leida, sest tegemist on stiilipeoga.
Homset ma aga ei oota, esiteks saab homne olema väga emotsionaalne, teiseks peab jälle Tartusse loksuma. Mul läks ainult paari päeva vaja, et aru saada, kui hea oma kodus on.

Ma vist kirjutan liiga pikalt, aga tublid on need, kes selle lõpuni loevad. Blogger näitab, et seda blogi isegi loetakse. Nii tore, et kellelgi mu tegemiste vastu huvi on.

Ilusat nädalavahetuse jätku,
Laura.