Istun bussis ja sõidan Tartusse, juba teist korda sel nädalal. Kooliasjad on unarusse jäänud, trenn on tagaplaanil ja stress on võimust võtnud.

Mu vanaisa suri nädalavahetusel ja täna olid matused. Raskem osa on sellega möödas, kuid kurbus ja kaotusvalu käivad ilmselt veel mõnda aega tegemistega kaasas. Õnneks on tegemist väga palju ja sellega saab oma mõtted mujal hoida.

Olen jälle iseenda peale kuri, et olulised asjad viimasele minutile olen jätnud. Sellepärast siplen ma praegu ajapuuduses ja ega pole ju tuju ka, et midagi teha. Eneseusk hakkab ka vaikselt kaduma ja lootus, et asjad tehtud saavad, samuti. Ma väga loodan, et see on lihtsalt faas ja kui järgmised nädalad üle elan, läheb meel rõõmsamaks ja energia tuleb tagasi.

Kogu selle jama keskel olen ma ka juurde võtnud. Ma täpselt ei tea, kui palju, aga kuskile 1-2 kilo vahele see jääb. Ma tunnen end paksuna, mulle ei meeldi mu peegelpilt, aga ma ei suuda eemale hoida jäätisest või šokolaadist, ma nagu vajaks seda! Tegelikult ju ei vaja! Aga ma ei viitsi omale isegi normaalset sööki teha, nokin siit ja sealt ja söön väga suvalt. Karta on, et kehale selline asi ei sobi ja sellepärast kilod juures ka.

Kuidagi oleks vaja, et asjad paika loksuks ja mingisugune korrapära kõikidesse tegemistesse tagasi tuleks. Äkki peaks suurelt ja punaselt kohustused kirja panema ja neid siis maha kriipsutama. Päevaplaanid koostama? Nädalaplaanid? Kas nii saavad asjad paremini tehtud?

Kuna päikesevalgusest on ka suur puudus, siis ehk peaks mingeid vitamiine võtma, mis energiat ja jaksu annaks? Mu ema on nädalavahetusest saati kõrge palavikuga haige, sugulased haiged, venna kihlatu tõbine.. Ma pean suutma praegu tugev olla ja end hoidma. Mis oleks kõige parem viis? Puhkamiseks küll aega pole ja aega ka maha võtta ei saa…

Oeh..

Sain end välja elada. Õnneks on peavalu ka järele andnud ja uni tuleb kindlasti magus. Alustan homset päeva BodyPumpiga ja elan end trennisaalis ka välja, see peaks ju ka ometi olemist parandama.

Kõige masendava taustal tähistasime siiski nädalavahetusel mu ema 50. sünnipäeva. Masendav, aga ma ei oska absull kaamera ees olla ja pildid olid seetõttu ikka üsna alla poole arvestust. Aga, et postitus nii masendav ei oleks, siis mõni naeratav pilt minust teeb selle ehk veidi rõõmsamaks..

Kandsin peol kleiti suuruses 36! Aga ometi tundun ma neil piltidel paksuna. Mulle tundub, et mul on mingid “paksu-prillid” ees ja ma ei oska neid lihtsalt eest ära võtta. Ebareaalne ju!

Aitäh, et minuga olete ja aitäh mu armsatele toetavatele sõpradele!

Järgmine kord juba rõõmsamatel teemadel.

Laura.

Kui teil aga mingeid küsimusi on, siis mõneks ajaks on mu ASK lahti ja võite oma küsimused sinna ka jätta. Eks ole näha, kauaks see lahti jääb, aga kuna selline soov lugeja poolt tuli, siis teeme proovi.