Nädalavahetus siuhti möödas. Palju raha (aga mitte ülearust) kulutatud ja natu-natukene puhatud ka.

Tänasega hakkas pihta jälle minu 12-päevane non-stop nädal. Ja selliseid “nädalaid” saab oktoobris olema kaks. Ma arvan, et olen oktoobri lõpuks üks korralik suss. Praegu püüdsin tegemata kodutöid teha ja väikseks vaheeksamiks/kontrolltööks õppida, aga no üldseee ei ole viitsimist. Miks see materjal ometi kord nii igav on ja nii mitte-vajalik. Ma tõesti ei saa aru, miks on vaja pähe õppida asju, mida ma edaspidi nagunii ei kasuta. Oh well..

Aga nagu pealkiri ütleb, käisime täna klassiga õppekäigul. Vaesed lapsed pidid selleks maha käima päris korraliku maa. Üritusele minek oli veel okei, suutsid rivis käia, loba ei läinud liiga suureks ja tujud olid head. Tagasitulek oli aga hirrrmus, sest lapsed olid väsinud, pissihäda tuli peale ja nii edasi ja nii edasi. Aga üritus, kus käisime, oli ise väga vahva. Lapsed küpsetasid ise leiba ja pärast maiustasime leivaga. Mõelda vaid, üks lapsevanem oli meile leivapäevaks kaasa teinud koduleiva, mis tuli hommikul reaalselt otse ahjust ja no see oli tõesti üks maitsvamaid leibu, mis ma kunagi söönud olen! Mm..

Kui ma alguses mõtlesin, et õppekäigud on vahvad vaheldused koolitööle, siis praegu tundub mulle tundide andmine sada korda lihtsam. 😀 Ma olin päeva lõpuks nii väsinud, et kui ma siis üks hetk lõpuks koju jõudsin, õppima ja tööd tegema pidin, vajusin ma lihtsalt diivanile ära ja magasin 3 TUNDI jutti!!

Nii palju tahtsin täna teha ja jõuda, aga läks hoopis sedasi. Eks homme ole uus päev, pean kindlasti rohkem jõudma.

Eile, kui end uueks õppesessiks ette valmistasin, tekkis küll kerge masendus. Nii palju on vaja teha, tööl on palju teha ja noh, puhata ju võiks ka millalgi, aga praegu väga ei paista seda aega. Aga küll see viril tuju üle läheb. Soolaleivapeod ja H. sünnipäev ootavad ees, mis tähendab, et miskit vahvat siiski on oodata ka. 🙂 Seni tuleb lihtsalt tugev olla ja vastu pidada.

Laura.