Kui keegi mind praegu tänaval liikumas näeb, mõtleb ta kindlasti, et sel naisel on miskine puue. Aga tegelikult ei ole mul mingit puuet, mul on lihtsalt räigeeee lihasvalu. Kõnnin praegu kooli peal ringi nagu segu pardist, elevandist ja pingviinist. Mind on kõrvalt väääga koomiline vaadata. Mul endal nii naljakas pole.

Aga tegelikult…

See lihasvalu on niii hea üle pika aja! Miks ma nii kaua jokutasin jälle trenni minemisega, öelge mulle? See fiiling, mis ma esmaspäeval saalis tundsin oli midagi kirjeldamatut. Sain end ikka kuidagi peegli ja treeneri ette sokutada ja just nii sain trennist maksimumi võtta. Kava oli ju minu jaoks uus, lisaks on vorm niii käest ära läinud.

Õlaloo ajal võtsin hoo täisa maha ja istusin. Pilt tahtis eest ära minna. Ei tasu ikka hullu panna, kui nii kaua trennipaus on olnud. Aga sellegipoolest oli see kõik niiii kuradima mõnus. Kuna ma elan klubist (tervisekeskusest) u 4 min jalutuskäigu kaugusel, otsustasin koju pessu minna.

Astusin koduuksest sisse, vajusin diivanile ja palusin H.-l vannivesi jooksma panna. Ma olin nii läbi, mu keha oli nii läbi, aga naeratus näolt ei tahtnud kaduda. Vedasin end vanni, suutsin end peale mõningast leotamist ka puhtaks pesta, jõin ühe smuuti ja u 20.30 olin juba voodis. Uinusin hetkega ja olin selle kõige juures enda üle nii uhke.

Noh ja siis jõudsin ma selle eelpool kirjeldatud lihasvaluni.

Täna ootab mind ees võrkpallitrenn. Vähemalt praegu on mul plaan minna, aga ma tegelikult ei tea, kas ma seal midagi teha ka suudan. 😀 Will see, kohale lähen ikka.

Kuna mul reedel peale tööpäeva veel üks koolitus on, lähen ilmselt juba homme ujuma ja lihaseid lõdvestama. Mõnna!

Laura