Nädalavahetus oli oo-soo-amazing! Alustasin aeroobika ja rühmatreenerite baaskoolitusega, mida viib läbi Eesti Võimlemisliit. Meid ootab veel kolm pikka nädalavahetust ja kogu koolitus lõppeb eksamiga. Kuulasin kõiki loenguid huviga, olin mõttega kaasas praktilistes tundides ja tundsin, et jep, ma saan sellega hakkama! Muidugi tuleb selleks palju õppida ja harjutada, aga ma lubasin iseendale, et seekord ei lase hirmul enda üle võimu võtta ja usun endasse. 🙂

Tegelikult tahtsin hoopis ühte retseptikest jagada. Okei, retseptiks on seda palju nimetada, aga reedel sõime lõunaks nii ilusa värvilise salati ja mõtlesin teiega ka jagada. Kõik need värvid olid nii ilusad, et ma sattusin täitsa vaimustusse. Klõpsisin mõne pildi ja jagan teiega ka.

Siin on lihtsalt üks pildike meie reedesest poeskäigust. Muna ja kodujuustu kasutasime hommikusöögiks. Kas te teate, et kui muna lahti kloppida, sinna juurde kodujuust segada ja siis munapuder teha, saate täiega mõnusa juustuse pudru? Proovige, mega hea!

Lillkapsas on mul veel alles. Plaanin seda täna aurutada.

Aga reedese lõuna jaoks kasutasin paprikat, porgandit, suvikõrvitsat, punast sibulat, lehtkapsast (ing k kale). Eraldi pannil praadisin kookosõlis kana küüslauguga.

Tükeldasin ja riivisin kõik värvilise ja panin pannile. Ma enam järjekorda ei mäleta, aga soovitan lehtkapsas suht alguses panna, siis jõuab see mõnusalt pehmeks minna. Kuna mulle päris lödid ja liiga pehmed köögiviljad ei meeldi, siis ma liiga kaua  neil seal pannil olla ei lasknud. Maitsestasin vähese soola ja prantsuse ürdiseguga.

Serveerides lisasin veel veidi kirsstomateid, pool avokaadot ja natuke kikerherneid. Vikerkaar missugune! Sobis ideaalselt kergeks lõunaks.

Kusjuures, mulle väga maitseb selline värviline ja tervislik toit, aga mu toidutegemise huvi on ju üsna nullilähedane ja sellepärast ma tihti ka mässata ei viitsi. Olgugi, et see roakene käis üsna kähku, on minu jaoks köögiviljade koorimine/tükeldamine/riivimine üsna tüütu tegevus. Aga kui ma neid värve laual nägin, lubasin iseendale, et ma PEAN rohkem katsetama ja köögis möllama.

Pluss – ma polnud peaaegu 2 kuud kaalul käinud. Ma ei tea, mis mulle täna sisse läks, aga ma otsisin kaalu kapi otsast üles, panin patakad sisse tagasi ja … SAIN SHOKI! Ma ei tunne end üldse nii suurena nagu see number näitas. Aga tuju rikkusin ikka ära. Panin kaalu ruttu kapi otsa tagasi! Oeh!

Foto: Maike Tubin
Ma ikka poetan neid fotoshooti pilte ka siia vahepeal. 🙂 

Kui ma siin juba toidujuttu kirjutasin, siis jagan natuke joogijuttu ka. Hiljuti võeti minuga ühendust ja pakuti proovimiseks Green Colat. Mina ise kokat ei joo ja üldse väldin gaasilisi jooke, need lihtsalt ei maitse mulle ja ma ei kannata väga gaase. Isegi gaseeritud vett ei joo.

Aga Jander on küll üsna suur coca cola jooja ja kuna mulle see väga ei meeldi (see on kräpp, eksole!), siis ma olin nõus proovima.

Green Cola on ainus suhkruvaba ja madala kalorsusega koolajook, mis ühendab endas stevia, looduslikud maitseained  ja rohelistest kohviubadest saadud kofeiini. Green Cola ei sisalda aspartaami, säilitusained ega fosforhapet. Ühes purgis (330 ml) on 2 kcal.

Selline on joogiinfo. Kuna väidetavalt on tegemist tervislikuma variandiga, siis ma lootsin, et Jandrile hakkab see meeldima ja ta ei pea seda tavalist jubedat cocat jooma. 😀

Ta jõi seda küll üsna hea meelega, kuid ütles, et mingi kõrvalmaitse on ikka, arvas, et äkki selle stevia oma. Mina maitsesin ka ja minu jaoks oli nagu koka ikka, jube gaasiline ja magus.

Igatahes, kui coca maitseb, aga tahaks mingit paremat varianti, siis ma usun, et see Green Cola sobib küll.

Vot sellised jutud esmaspäeva hommikusse. Mul oli kindel plaan kaua magada ja puhata, aga olin ikka enne 9t üleval. Egas midagi, tuleb edasi toimetama hakata. NTC challenge ootab ees ja ise lähen ka täna trenni andma.

Edukat nädala algust teile!

Laura