Ma olen alati emaks tahtnud saada. Olen alati tahtnud tunda seda kõige suuremat ja piirideta armastust, mida üks vanem oma lapse vastu tunneb. Nüüd on mul kaks imevahvat tütart ja ma ei saaks rohkem tänulik olla. Minu unistus on täide läinud!
Aga emaks olemine pole lihtne. Mitte et ma seda kunagi üldse arvanud oleks, aga mida see tegelikult tähendab, ma enne ei teadnud. Kui me igapäevaelus võtame omale igasuguseid rolle ja saame osasid neid ka vahetada, siis emarollis oleme 24/7. Pole sellist varianti, et ok, täna ma ei jaksa ema olla. On küll tore, kui vahel on võimalik endale täitsa iseendaks olemise aega saada ja ehk kodust eemalegi minna, aga sellega kaasnevad enamasti süümekad ja muud täiesti ebavajalikud mõtted. No ei oska seda “turn-off emaroll” nuppu vajutada ja võibolla ei peagi.
Pika sissejuhatuse lõpuks tahtsin ma tegelikult jagada lihtsalt seda, kuidas ma end natuke kehvasti tunnen. Ma naudin emaks olemist väga, aga nüüd, kus ma olen kodune olnud juba peaaegu 3 aastat, tunnen, kuidas mingi sisemine rahutus ja saavutusvajadus endast nii tugevalt märku annab. Janette beebiaeg oli väga keeruline ja väsitav ja siis keerles minu kogu maailm tema ümber. Anelle on hetkel veel pigem chill beebi, aga samas on ta ka veel liiga väike, et ma julgeks hõisata. Ehk et ma ei tea veel, mis saama hakkab. Kui juhtub, et Anelle enam ka üks hetk hästi ei maga ja nõuab rohkem tähelepanu, kardan jälle sinna emmeks olemisse ära kaduda.
Samas olen ma ka seda meelt, et see päris beebiaeg on ju nii lühike ja on täiesti okei see aeg oma lapsele pühenduda. See on muidugi väga individuaalne ka, mõni läheb kodus olemisest kiiresti lolliks ja vajab kohe mingit muud väljundit, mõni suudab väga rahulikult lihtsalt emme olla. Ma ühtpidi olen see teine variant, aga kuna ma nüüd olengi ainult kodune ema olnud nii pikalt, hakkab see esimene variant aina enam esile kerkima.
Järgmine error tekib aga sellest, et ega ma ei tea, mida ma siis lisaks teha tahan. Kes see Laura on, kui ta ema ei ole? Mis oleks see miski, mis aitaks mul natuke oma tassi täita ja oma ajurakke veidi rohkem kasutada? Pole õrna aimugi. Esiteks on tunne, et ma ei oska ju midagi. Teiseks on mul ikkagi 3-kuune rinnapiimal beebi kodus, mis seab igatpidi suured piirangud.
Ahh, ma ei tea.
Ketran neid samu mõtteid igapäevaselt peas, aga kuskile ei jõua. Blogimine on muidugi üks tore hobi, mida tahaks nii paljugi elustada, et postitused ilmuksid regulaarselt, näiteks kord nädalas. See on selline tore mõtete jagamise koht ja kui ma hoo sisse saan, tundub, et ka teie elate ja mõtlete rohkem kaasa ja see väike blogipesa annab mulle palju juurde. Seega ongi üks võimalus selle sama blogiga siin natukene tublim olla.
Aga edasi? Võiks ju õppida midagi. Selleks aastaks olen ma aga kõik sisseastumised maha maganud ja ega mul selget visiooni siiani ka pole. Ma tegelikult õpiks hea meelega midagi täitsa uut. Üks hetk on nagunii vaja tööturule naasta ja siis võiks ju midagi osata ka. Õpetajaks ma minna ei taha ja ega mul siis rohkem nagu polegi mingeid variante. Ma räägin, täitsa rumala inimese tunne on. Ise juba 30-le nii lähedal, aga miskit suurt ja tähtsat ametit pidada ei oskagi. Aga mida õppida, ma ei tea!
Trennide andmine oleks üliiitore! Aga see tundub suht võimatu. Esiteks olen ma paks, olematus vormis ja teiseks, kes mind ikka enam kampa tahaks. Jaa, ma ilmselt olen veidi dramaatiline, aga ausalt ka olen ülekaalus ja korralikult trenni tegin viimati aasta tagasi. Et mis treener ma ikka enam olen.
Janette küll alustab septembris lastehoius ja kui kõik hästi läheb ja ta seal tõesti käima hakkab, on mul ehk Anelle kõrvalt võimalik ka jõusaali jõuda. Lihtsalt, et saaks kodust välja ja oma asja teha, sest trenn on tegelikult see “minu” asi. Kuna Jander ikka enamasti kodukontoris, oleks täiesti okei Anelle uneajal ise kiire trennitiir teha. Liiga palju ma samas loota ei julge, sest koroona võib siin kõik pea peale keerata veel. Aga väike lootus ikkagi jääb ja nii on ehk võimalik mingisugune vorm ja väljanägemine taastada.
Vot selliseid mõtteid tahtsingi jagada. Olen omadega natuke puntras lihtsalt. Naudin emaks olemist, aga vajan midagi veel. Nüüd vaja lihtsalt välja mõelda, mis see midagi olla võiks. Help!
Vähemalt võtsin end kätte ja hakkasin oma toitumise, ebakindluse ja kehapildi erroritega tegelema. Arvan, et minu kogemus võiks kedagi veel aidata, nii et luban ka sel teemal täpsemalt kirjutada, pean lihtsalt natuke kauem asjas sees olema.
Laura
10 kommentaari
Liis
18. aug. 2021 at 12:08Kuigi ideid ei ole, siis jagan tundeid, küll ühe aastase lapse emana. Magister on, aga see ala ei meeldinud mulle juba enne lapse sündi. Kohe 30 ka. Uue ala õppimine tähendaks uuesti baka tegemist ja esiteks seda aega lapse kõrvalt enam ei oleks ja teiseks aus olles ei viitsi ka. Sest ega koolis ikka neid oskusi ei omanda, ikka tööjuures. Aga keegi ei palka ilma kogemuse ja hariduseta. Täitsa null seis. Kui keegi võtaks tööle nii (siiski ka osakoormusega) ja siis võiks ülikoolist just neid vajalikke aineid võtta avatud õppe kaudu. Paberi pärast küll enam õppima minna ei tahaks :/
Laura
19. aug. 2021 at 10:11See oleks tõesti idekas variant, kui saaks mõne uue põneva ameti/uued oskused kohe töökäigus õppida. Mul selle õppimisega ka tegelikult kahetised tunded. Ühtpidi tahaks, aga samas väga ei kujuta end küll ette mingeid koolitöid hilisõhtutel vorpimas. Samas, kui oleks see miski, mis väga meeldiks, siis ilmselt poleks see nii raske. Aga nõustun, et lihtsalt paberi pärast küll õppida ei taha.
Aitäh, et oma mõtteid jagasid!:)
J
18. aug. 2021 at 07:05Täitsa tuttavad mõtted. Olen sinuga samas vanuses ja praegu veel ühe lapse ema, talvel sünnib teine. Olemas baka ja magister erialalt, mis ei ole küll vastumeelne, aga ütleme nii, et ei sütita enam. Vanale tööle kontorisse tunde täis passima päris kindlasti minna ei taha. Olen ka põhimõtteliselt terve elu üritanud välja mõelda, et mis on see, mis mind käivitab ja mida teeksin kirglikult. Mõni ju teab lapsest saati, et tahab saada arstiks või tuletõrjujaks. Minul käis see “plõks”, kui laps oli paarikuune. Teadsin järsku, et mina tahan saada õeks. Kooli sain sisse astuda, kui ta oli kaheksakuune. Tundsin ka meeletuid süümekaid, et kuidas nii väikse lapse kõrvalt hakkan koolis käima (õnneks kooli ei ole igapäevaselt), aga see tunne, mis ma koolis käies tundsin… Omg lihtsalt! Ma olin nagu uuesti sündinud, ahmisin kõiki teadmisi sisse ja niiiii väga nautisin seal olemist, palju rohkem kui varem ülikoolis käies. Lapse järele tekkis muidugi igatsus ka ja õhtuti oli nii suur rõõm teda jälle näha. Praegu on umbes pool õppekava läbi ja võin kindlalt öelda, et ei kahetse seda otsust. Tundub, et minu koolis käimine ei ole ka lapse ja minu suhet kuidagi negatiivselt mõjutanud. Ootan juba kannatamatult, et saaksin uues valdkonnas tööle asuda.
Laura
19. aug. 2021 at 10:13Osssaaa, kui kift! Seda nii äge lugeda, et selline “plõks” on tegelikult võimalik. Ma mäletan, kui ma treeneriks õppisin, siis ahmisin ka kõike sisse, sest lihtsalt nii väga meeldis kõik. Edu sulle õpingutes ja aitäh jagamist, väga julgustav kogemus! 🙂
Sille
18. aug. 2021 at 01:30Õpetajakutse on sul olema, aga õpetaja amet ei tõmba enam? Treeneritöö melding? Aga ühenda need kaks, proovi kehaliseõpetajana, äkki see sobib rohkem.
Laura
19. aug. 2021 at 10:14Ma olen korra kehakultuuri õppimise peale mõelnud, aga ei, kooli ikka ei taha kohe üldse. Kui siis äkki liikumisõpetajaks lasteada. Ma olin enne emaks saamist väga suur laste fänn, aga nüüd, kui mul on oma lapsed, olen suuresti aint oma laste fänn. 😀 Ma arvan, et paljud emad mõistavad, mida ma sellega mõtlen. Aitäh, et kaasa mõtlesid, see on nii tore! 🙂
K
18. aug. 2021 at 02:53Tead, mulle tundub, et me näeme tihtipeale enda situatsiooni tumedamates värvides kui asi väärt on. Olen ise teinud selle “lähen midagi totaalselt uut õppima” kanna pöörde läbi ja ausalt, see annab ellu nii palju uut energiat! Aga ma vist olengi selline inimene:D ainult ühe asja tegemisega siin elus kuidagi olla ei suuda. Sinu treeneri ameti kohta ütlen nii, et see on ilmne, et see on sinu kirg. Ära alahinda ennast! Ma olen sind näinud küll, täitsa kobe ju 😀 mispärast sind enda tiimi siis ei peaks tahtma? Võta ainult ette ja tee täpselt seda, mis süda ütleb, et on õige 🙂 misiganes see siis on – õppimine või treeneri amet või äkki midagi hoopis muud. Jõudu ja positiivsust!
Laura
19. aug. 2021 at 10:18Ma tegelikult ratsionaalselt mõeldes saan aru, et ega mul tegelt probleemi pole. Elus on kõik praegu väga hästi, aga hing lihtsalt ihkab midagi uut ja põnevat. Tahan ka seda uut energiat! Treeneriamet meeldib mulle tõesti väga ja ma nautisin seda niii väga, aga praegu olen lihtsalt liiga ebakindel ja selle ametiga see jura ka, et üsna raske jalga ukse vahele saada. Või ma olen lihtsalt veits möku ega julge suuri samme teha. Iiiigatahes, aitäh kaasa mõtlemast ja toetamast! 🙂
Miki
25. aug. 2021 at 04:44Halleluuja, nagu minu mõtted oleks kirja pandud!
Pean tunnistama, et ka mina olen seda põdeja-tüüpi, kellele tundub, et ei oska ju midagi ja kes mind ikka kampa tahab jne. Ega oska end emarollist välja lülitada, kuigi samas ei tunne end selles ka just kõige tugevamana…
Olen praeguseks umbes 3.5 aastat töölt eemal olnud (2 last järjest) ega teagi, mida edaspidi teha tahaks, või “kelleks saada tahan”, olgugi, et juba 34-aastane. Ei julge ega oska mitte midagi teha ega tahta. Ja ainult kodus passida ja ema olla enam mõnes mõttes nagu ka ei jaksa. Ühesõnaga mitte midagi ei viitsiks teha 😀
Ega ma ei teagi, mis ma selle pika jutuga öelda tahtsin. Vist lihtsalt, et loen ja elan ja mõtlen kaasa, ja olen uhke kõigi nende üle, kes (erinevalt minust) oma elus midagi põnevat ette võtavad 🙂
Laura
27. aug. 2021 at 11:41No vot, hea teada, et minusuguseid veel on. Aga Jander tuletas mulle üht olulist asja meelde – kui ma nüüd ühel hetkel tööle lähen, siis saan/pean ju põhimõtteliselt elu lõpuni tööl käima ja olgugi, et praegu nüri olla on, on see aeg siiski lühike ja tööd rügada jõuab veel aastakümneid. Päris hea point mida endale meelde tuletada!
Tänks, et oma mõtteid jagasid! 🙂