Ma olen siin viimastel päevadel kohe eriti helges meeleolus ja polegi oma eelmise nädala eesmärkidest kirjutanud. Tegelikult ei taha ma neist praegu ka kirjutada, mul on hoopis teistsugune tuju. Nii palju võin kiirelt öelda, et läks täitsa hästi see eelmine nädal. 🙂

Üldse on kuidagi hästi hea olla. Käisin laupäeval ühel väikesel üritusel ja sain sealt nii palju inspiratsiooni, et kerge maailma vallutamise tunne on peal. Selline tunne, et kõik on võimalik. Et mina suudan kõike, mis ma ette võtan. Et minu saatus on minu kätes ja et ma päriselt jõuan sinna, kuhu ma soovin.

Olen mingitest sundmõtetest lahti lasknud. Toitumise ja trennide osas on neid sundmõtteid kõige rohkem muidugi. Ega ma ei saa öelda, et need täielikult kadunud on, kuid pabistamist on vähem, elu nautimist rohkem. Ja siin kohal ei pea ma silmas kahe suu poolega õgimist, vaid teadlikumat toitumist. Ma olen viimastel nädalatel tegelikult üldse rohkem söögi tegemisele kui sellisele rõhku pannud. Ma olen otsinud uusi retsepte, ma olen katsetanud ja leidnud huvitavaid mõtteid. Ma tahan teha söömises paremaid valikuid, mis ei tähenda, et ma omale šokolaaditükki keelaks. Aga ma lihtsalt tahangi parem olla! Parem naine ka olla, sest üks hea naine võiks ju süüa teha osata, eksole.

Trenne võtan ka hoopis teise suhtumisega. See on mu kehale hea, see on mu meelele hea. Eelmine nädal sundisin end toast välja kõndima, üldse ei tahtnud, paha tuju, ilm kehv ja sada muud vabandust. Aga see jalutuskäik muutis nii palju, mul oli pärast palju parem olla. Ja selliseid häid emotsioone trenn mulle annabki. Ma tean, et kui esimene samm – toast välja saamine – on tehtud, olen ma võitmatu! Jaa, võitmatu! Ma saan kõigega hakkama, kui ma oma hinge sinna panen. Hästi diip, eksole, aga ma tõesti tunnen nii.

Kõigele muule toredale lisaks, olen ma nüüd valmis oma töökaaslastele antud lubadust täitma – juhendada kord nädalas trenne. Mulle tehti see ettepanek juba kevadel ja üsna mõtlemata olin ma sellega nõus. Ometi pole ma siiani alustanud, sest mul lihtsalt ei olnud seda tunnet. Aga nüüd on! Ma tean, et ma saan hakkama sellega. Täna juba kodus harjutasin ja mõtlesin, mida ja kuidas teha. Nii põnev! Uuel nädalal alustame!

Ühesõnaga – elu on täitsa kaunis. Ma nii väga ootan juba oma sünnipäeva ja jõule ja veebruari..

Natuke on isegi totter olla, selline ülevoolav rõõm minu sees – mis toimub? Heh. 🙂

Kuidas teil läheb? Ega sügis pole oma halli varjundiga teid kuskile matnud? 

Olge tublid,
Laura