No tsauki, mäletate mind veel?

Endiselt ei ole seda arvuti taga istumise tuju ja seetõttu ka blogi justkui suvepuhkusel on. Püüan end igapäevaselt muudmoodi tegevuses hoida.

Üldiselt on nii, et sügise tulekuga ei toimu mu elus kõike seda, mis ma lootnud ja arvanud olin. Ma ei taha sellest rääkida ka, nii et tuleviku teema on veel endiselt üks suur segadus.

Tegelikult tahtsingi ma täna end lihtsalt välja elama tulla.

Mul on päriselt tunne, et ma ei saagi kunagi normaalseks. Et jäängi alatiseks oma kaalu ja toidu pärast obsessima ega suuda kunagi iseendaga päriselt leppida. Vahepeal oli kõik juba täitsa korras mu meelest. Ei toitunud küll ülitervislikult, aga suutsin asja rahulikult võtta ja nö nautisin elu ilma üle mõtlemata.

Viimastel nädalatel on asi jälle pekki läinud. Jälle need samad sundmõtted: “ma olen nii paks”, “ma pean alla võtma”, “ära söö seda ja toda”, “miks ma ei võiks olla nagu X”, “mu jalad on rõvedad”, “kõhupekk on rõve” jne jne.

Käisin BFF-iga Nõval suvitamas.

Võtsin siis toitumise jälle kontrolli alla, hakkasin korralikke toidukordi sööma (4x päevas iga nelja tunni tagant), trennis käin võimalikult tihti ja üldse tahan üüber cool fitchick olla.

Tegelikult on see 4 korda päevas söömine väga hea, sest ma vahepeal kippusin toidukordi vahele jätma ja sõin nii kuidas jumal juhatas, mis pole ju ka üldse hea. Aga ma ei saa ju süüa siis lihtsalt normaalselt, ikka obsessin, kui palju ja mida ja millega. Ja see ajab mind nii kohutavalt endast välja!

Vennatütar kasvab mühinal, sain nädalavahetusel nats nunnutada. 

No näiteks, eelmine nädal toitusin ülihästi ja reedeks olin alla võtnud tervelt 1 kilogrammi. Läksin nädalavahetusele vastu mõttega, et “ära sa jumala eest kõike ära riku!”. Laupäeval lubasin omale aga ikka ühe jäätise ja natsa šokolaadi, sushit sõin ka. Pühapäevaks +400g. Eile oli mu tädi sünnipäev ja oiiiii kui häid maasikaid ta oli ostnud, ma ei suutnud lõpetada. Sõin niiii palju, et õhtul koju jõudes oli paha olla, no ikka täiega halb oli olla. Ainuke asi, mis ma mõtlesin, oli ikka see, et “kurat küll, nüüd olen ju kogu “töö” raisku lasknud”. Lubasin endale, et täna hommikul kaalule ei astu, ei ole vaja mul endale seda halba enesetunnet tekitada. Mis te arvate, et ma suutsin siis end mitte kaaluda? Kõik see maha läinud kilo oli muidugi tagasi.

Käisime ühel nädalavahetusel sõpradega pisikesel road-tripil. Mulle nii meeldib see pilt! 

Jander jäi täna kodukontorisse, sest on haige ja ta sai ju kohe aru, et ma tujust ära olen. Nii ma siis nutsin ja halasin ja nutsin veel. Tal on ilmselgelt raske mind niimoodi vaadata ja kuulata seda, kuidas ma ennast maha teen ja endasse nii halvasti suhtun. Ja mul on nii vastik endal, et ta kõike seda kuulama peab. No täitsa pekkis värk ühesõnaga.

Ma tean, et ma olen sama sisuga postitust mingi miljon korda siin avaldanud, aga no kurjam, peale mõningast rahulikku aega jõuan ikka samasse kohta, kus ma iseendaga hakkama ei saa. Mind ajab närvi, et mul on põhimõtteliselt ainult mingi faking 5 kilo üle, kuidas pole võimalik sellest siis lahti saada? Kurat küll!

Ja siis ma tulengi blogisse ja panen selle kõik kirja ja elan end välja ja lähen eluga edasi…

Pliis-pliis, ärge mulle kommentaarides puid alla pange. Seda pole mul praegu vaja. 🙁 Lihsalt update, et praegu selline seis on.

Laura

PS! Postitusse lisatud pildid pole kuidagi teemaga seotud vaid annavad lihtsalt värvi sellesse masendavasse loosse.