Kui me rasedusest teada saime, oleks tahtnud ju kohe kogu maailmale teatada. Nii suur rõõm, mida jagada. Aga olime juba algusest peale kindlad, et enne 12. nädalat kellelegi ei räägi. Just alguses on riskid kõige suuremad ja me lihtsalt ei julgenud enne, kui kõik kindel on.

Mu vanemad rääkisid meile juba mõnda aega, et me ikka võiks ju ka laste peale mõelda. Juba siis, kui me koera võtmisest rääkisime, muigas isa, et mis koer, ikka lapsi vaja teha. Ei-ei, nad ei pannud meile mingit survet peale vaid ütlesid lihtsalt kõvahäälselt, et nad meid toetavad ja meie lapsi väga ootavad.

Sellepärast tahtsin ma just oma vanematele kuidagi erilisemalt teatada. Novembris oli isadepäev, rasedus oli siis natuke üle 10. nädala. See tundus mu isale parim kingitus olema ja seetõttu otsustasime oma lubadust natuke murda ja vanematele varem teatada.

Ostsin Kukupesast kaardid tekstidega “maailma parim isa” ja “maailma parim ema”. Isale lasin teha beebibody tekstiga “vanaisa väike abiline” ja emale ostsin raamatu “Vanaema armastab sind”. Pakkisin kingitused ja jätsin kaardid eraldi.

Kiusasime natuke isa ja tekitasime talle mulje nagu me viiksime ta kuskile. Kutsusime isa ja ema isadepäeva hommikuks enda juurde, palusime isal selga panna mugavad riided. Ema veel päev enne rääkis, kuidas isa ikka pabistab, et kuhu me lähme ja mida teeme. Me muigasime Jandriga vaikselt ja lubasime, et midagi hirmsat juhtuma ei hakka.

Kui nad siis siia jõudsid, palusin nii emal kui isal diivanile istuda. Ulatasin isale kingituse ja palusin kaardi lugemisest alustada. Kui ta lugemisega alustanud oli, andsin emale kingituse. Ema oli segaduses, sest isadepäev ja mis puhul temale siis kingitus.

Isa kaarti kirjutasin, kuidas ta on mulle nii hea isa olnud, kuidas ma olen temalt mõnusa huumorimeele saanud ja kui kallis ta mulle on – maailma parim isa! Kirja lõpus andsin sõnajärje üle…

“Kallis vanaisa! Ootan juba väga sinuga kohtumist, sest sa oled ju kindlasti ka maailma parim vanaisa! Näeme juunis 2019, Pisi!”

Ema kaardil sarnane tekst.

“Tsau, vanaema! Ma tean, et oled olnud emmele maailma parim ema ja kasvatanud teda nii, et temast saaks mulle maailma parim emme. Ootan juba väga sinuga kohtumist! Näeme juunis 2019!”

Jälgisime vanemaid kaarte lugemas. Kuna mu vanemad juba on vanavanemad, siis oli ema alguses segaduses. Kui nad aga taipasid ja aru said… see oli ilmselt üks kõige-kõige-kõige armsam hetk mu elus.

Me kõik nutsime, kallistasime ja rõõmustasime. Aaah, siiani tulevad pisarad silma. Nad ei oodanud sellist uudist üldse. Me olime ju selle hetkeni jauranud, kuidas me veel ei plaani lapsi ja piisab neile mu vennalastest küll. 😀 Ehk et üllatus läks täie ette ja oli niiii pagana ilus hetk!

Mul on oma vanematega väga eriline suhe ja minu kõige suurem soov on, et suudaksin oma lastega luua samasuguse usaldusliku ja armastava suhte. Mu vanemad on mind kõiges toetanud, alati olemas olnud ja ma siiani veedan nendega hea meelega koos aega. Ausalt, parimad vanemad, keda tahta. *pühib pisaraid*

Samal õhtul teatasime ka Jandri vanematele. Neile oli sarnases stiilis kaart ja beebisussid, et vanavanemate juures soe ringi tatsuda oleks. Ka neile oli uudis suureks üllatuseks, kuid rõõmsad olid nad meie üle ikka. 🙂

Issand, kui pikalt ma kirjutan. 😀

Eraldi teatasime veel mu vennaperele ja Jandri õeperele. Kuna mul sai 12 nädalat täis vahetult enne mu sünnipäeva, siis oli päris tore just oma sünnapidudel kõigile järjest teatada. Eriti vahva oli see, kui oma kõige lähedasematele sõbrannadele teatasin. Kui ma ultrahelipildi välja võtsin, oli hetkeks segadus ja siis suuuuur rõõm ja elevus, palju kallistusi ja küsimusi ja plaane. Meie lapsel saab nii palju toredaid “tädisid” olema. 🙂

Ka Jandri sõpradele teatasime riburadapidi, kui õnnestus neid näha. Saime ära teha ka üsna klassikalise “vaadake, siin pildil on keegi veel”. Uudis võeti aga kõigi poolt nii hästi vastu ja see kõik on olnud üks hirmus tore aeg. 🙂

See on niiiii äge, kuidas meie lähedased meile kaasa elavad ja meiega koos rõõmustavad. Meil on selle üle ausalt nii hea meel!

Laura

Foto: Kairit Pajusalu