Iga kord, kui ma blogis südant puistan ja end avan, on mul hästi suur hirm. Hirm, et mind mõistetakse hukka ja minust ei saada aru. Tegelikult olen neil hetkedel just hästi palju toetust tundnud ja saanud palju nõuandeid, kuidas edasi toimetama peaksin. Minu eesmärk siin blogis on olnud alati olla aus. Jagada oma tegemisi täpselt nii, nagu need on. Tahan näidata, et ükski teekond ei saa ega peagi olema ainult ülesmäge rõõmus silkamine. Ikka tuleb komistamisi ja suuremaid kukkumisi ette. See, kuidas me halvematel aegadel end kokku suudame võtta ja edasi liigume, näitab, mis puust me tegelikult oleme.

Ma tunnen, et olen viimasel ajal siiski liiga kaua ja palju kuskil augus sipelnud. Ma ei saa öelda, et mul oleks midagi halvasti elus, tegelikult just vastupidi. Siiski tunnen, et ma saaksin ja peaksin palju rohkem korda saatma. Et minus on tegelikult palju rohkem potentsiaali, mida ma aga kahjuks üldse ära ei kasuta. Liiga tihti mõtlen, et ma pole piisavalt hea ja jätan endale väljakutsed esitamata, sest “äkki ma ei saa hakkama!“. Ehk on keegi teistki sarnaselt mõelnud?

Mul on olnud nii mitmeid võimalusi, millest ma kinni haaranud pole, sest ma kardan. Ma kardan kohutavalt eksida, see on üks minu suurimatest hirmudest – eksida. Aga kuidas me siis üldse peaksime midagi õppima või kuhugi jõudma, kui me ei proovi? Teoorias olen tugev, aga praktikas ikka kohutavalt nõrk. Eile sama teemat Jandriga arutades tuletas ta mulle üht nii head tsitaati meelde: “You miss 100% of the shots you don’t make!”  Mõistate, eks? Midagi uut tehes ja proovides anname endale vähemalt mingigi võimaluse, et asi läheb õnneks. Proovimata ei saa kunagi midagi juhtuda.

Uusi pilte üldse pole. Aga kurjam, mul oli ikka projekti lõpus juba täitsa hea vorm. Foto: P. Grepp

Olen mitmeid kordi mõelnud ja tundnud, et nüüd on minu aeg ja nüüd surun küll kõik läbi, millest unistan. Ja siis tulen koju ja mõtlen, et.. ah, minust on nii palju paremaid inimesi, mis ma üldse proovima hakkan. Nõme, eks! Ma tahan end muuta. Ma tahan endasse uskuda ja tegutseda nii, et saaksin kogu aeg enda üle uhke olla. Või endale õlale patsutada ja öelda, et vähemalt ma proovisin. “In the end we only regret the chances we didn’t take.”

Need vähesed BodyPumpi tunnid, mida ma asendada olen saanud, on mulle nii palju andnud. Siiani tunnen mõnusat värinat kui blogijate kokkutulekule mõtlen. Kogu see tagasiside tähendas mulle nii palju ja teeb siiani silma märjaks. Ehk minus siiski on see “miski”, ehk ma polegi saamatu ja äkki minust saab asja! Miks on nii raske iseendasse uskuda? Vahel tahaks ka olla selline pohhuist, kes kõigest lihtsalt läbi murrab, keda mitte miski muu ei huvita, kes mõtlebki ainult enda peale ja niimoodi elus läbi lööbki! Aga mina konutan kodus ja olen niisama möku.

Ja siis kirjutavad ühed vägevad naised minust nii:

 Oh, see Laura. Jumal küll, kui vinge võib üks naine olla! Ta on natukene nunnu, aga samas selline naiselik ja sportlik, samas lõbus ja mänguline. Selline täpselt õige! Tuju oli hea, treener super ja trenn kõva. Õlad ja tagumik annavad endast siiani märku.
Laura – minu jaoks oled sina the trainer! Sinu trenni ma tuleks iga kell! 
– Mariliisi tagasiside

Ja Laura! Tema tundub selline õrn ja malbe nagu väike nunnu bambi. Ei suutnud teda, kuidagi ette kujutada saali ees inimesi piinamas aga nii, kui trenn pihta hakkas siis muutus väike nunnu kaunitar väga lahedaks treeneriks, just selliseks, kes mõnuga naudib saaliees olekut ja kes teab, mis teeb. Respekt! Mulle meeldivad treenerid, kes tehnikale tähelepanu pööravad ja sooritusi ette näitavad ja see, kui ta rahva sekka kargas ja meid veel rohkem piitsutas oli ka nii lahe. Ei hakka siinkohal ära märkima, et ta mulle biitsa loo ajaks suuremad hantlid andis… Ja see tagumiku lugu…aiii kurja, kus lihased põlesid. Niii mõnus! Oleks kohe veel ja veel tahtnud tema juhendamisel treenida.
– Regiina tagasiside

Kas päriselt-päriselt minu stiil meeldib kellelegi? Kas päriselt-päriselt ma võiksingi treener olla?

Foto: Margit Partei

Ma ei käi praegu tööl ja mul on hirmus palju vaba aega. Minu peamine ülesanne ongi ennast arendada ja stressist täielikult jagu saada. Alustan hommikuid värskes õhus kõndimisega. Eesmärk on vähemalt 30 minutit kõndida, iga ilmaga. Täna ma näiteks isegi jooksin 3 km ja liikusin kokku veidi üle 6 km. Mulle nii meeldivad need hommikud. Peast käib selle ajaga nii palju mõtteid läbi ja see on mõnus. Lisaks saan end korralikult üles äratatud, et ülejäänud päev ka asjalik olla. Tavaliselt käib minu päevaga kaasas ka mõni treening MyFitnessis. Homme selgub, kas ja kuidas ma järgmised 10 nädalat edasi treenin. Ütleme nii, et ma veits olen põnevil. Noh ja siis tubli koduperenaisena püüan kodu korras hoida ja mehe kojutulekuks söögi valmis teha.

Seega, mul on väga palju aega, et iseendaga tööd teha. Praegu on mul käsil raamat, mida üks blogilugeja soovitas ja ma olen kergelt öeldes mind-blown. Aga raamatust ja sealt saadud mõtetest tahan kindlasti eraldi kirjutada. Natuke on veel lugeda, aga ma juba praegu tunnen, kuidas see raamat mu arusaami ja käitumist muutunud on. Julgen juba praegu seda raamatut kõigile neile, kel toitumisega samasugused jamad on, soovitada.

Nüüd ma tunnen, et läks veits lappama see postitus. Et kuhu ma siis jõuda tahtsin.. Soovitage mulle veel häid enesearengu raamatuid, et ma õpiksin endasse uskuma, oma potentsiaali täielikult kasutama ja suudaksin unistused ellu viia. Kaua ma siin ikka mökutsen.

Aa, üks teema veel, mida ma küll postituses ei maininud, aga millest ma üks hetk kirjutada tahan. Kuidas teie treenereid näete? Kui suureks eeskujuks võib teie meelest üks treener olla? Kas leiate, et väljaspool saali on treener samuti eeskuju ega peaks avalikult oma nõrkusi näitama? Kui tähtis on treeneri välimus, kehakaal, vorm? Mind väga huvitab see teema. Mulle kirjutas üks lugeja ja sealt ka need mõtted. Ma olen väga tänulik, kui te oma mõtteid ka sel teemal jagaksite. 

Laura