Lõpuks ometi tuli see õige kirjutamise tunne. Päevad ja nädalad on nii kiiresti läinud, et pole õieti mahtigi olnud, et rahulikult läpaka taha maha istuda ja mõtteid ritta seada.

Täna käisin üle pika aja taas BodyPumpis. Viimasel ajal on minu trennigraafikus peamiselt NTC tunnid ja mujale pole jõudnud. Kuna mind aga viieks päevaks tööle paluti, pole ma oma tavapärastesse trennidesse jõudnud ja nii ma siis täna hoopiski BP-sse läksin. Muidugi tekitasin omale sellega hirmus pika päeva, aga praegu väsinuna diivanil kirjutades mõtlen ikka, et küll on hea olla!

Lõpuks ometi ma tunnen, et olen tugevam! No päris ausalt. Peale vaadates pole vorm üldsegi mitte suurem asi ja viimane nädal on toitumise osas kõike muud kui eeskujulik olnud, aga see polegi üldse nii tähtis. See tunne, et ma jaksan ja suudan rohkem kui varem on mulle palju olulisem. Kätekõverdused, mida ma kunagi vihkasin, tulevad palju kergemini välja. Miskipärast ei julgenud ma pikalt neid isegi päkkadel väga proovida, sest “nagunii ei jaksa”, tegelikult jaksan küll. Ma küll pole proovinud palju ma neid järjest teha suudan, aga kindlasti rohkem kui näiteks aasta tagasi!

Foto: Maike Tubin
WordPress sööb kohutavalt piltide kvaliteeti, isegi peale seda, kui seadetes muudatusi tegime. 🙁

Triitsepsi kätekõverdused, mida ma arvasin end kunagi mitte tegevat, ei tundugi enam täiesti võimatud. Jah, neid teen ma muidugi põlved maas, aga enne ei suutnud ma sedagi! See ju on midagi! Kosmonaudid, plank ja muu selline tulevad palju kergemini. Arenguruumi on muidugi veel tohutult, aga vahepeal tuleb end ikka õlale patsutada ja kiita ka, sest areng on ju ikkagi toimunud.

Ainuke jama, mida ma tähele panen, on valu põlvedes. See on nüüd kuidagi hoopis teistsugune ja kuigi ma määrin neid ühe päris hea kreemiga, mida sõbranna soovitas, on valu ikkagi olemas. Ei teagi, kas asi on koormuses või milleski muus. Igatahes on näiteks kükitades või väljaasteid tehes või lihtsalt põlvi kõverdades mingi valu sees ja seda mõlemas põlves. Ei oskagi kohe nagu midagi ette võtta.

Olgugi, et ma tunnen end eelmise nädala kehvade valikute pärast veits “paksuna”,  suudan ma juba päris hästi end analüüsida ja nö maa peal hoida. See üks nädal ei tähenda midagi. Ma olen väga tublisti trenni teinud ja küll see toitumine uuesti korda saab. Kaalust ei tea ma endiselt midagi ja ega ei tahagi teada. Maris lasi ennustada oma kaalu, mis tundus pärs põnev. Võite postituses olevate piltide põhjal ka oma ennustusi teha. 😀 Noh, nii huvi pärast, et mis tunne pildi järgi on.

Foto: Maike Tubin.

Tegelikult on mul enda kehva söömise pärast vabandus ka. Jandril oli neljapäeval sünnipäev ja seda me terve nädalavahetuse ka tähistasime. Eile kohtusid meie pered esimest korda, mille pärast ma veidi ärevuses olin aga tegelikult läks täitsa hästi. 🙂 Jander on minu vanemate poolt sajaga omaks võetud ja tundub, et mina ka Jandri vanemate poolt, hihii.

Terve eelmise nädala tegelesime mööbli kokku panemisega, mille me IKEA-st kokku vedasime. Igasugust muud kraami saime ka ja lõpuks on kodu peaaegu valmis. Üks kummut on puudu ja sisustuselemente ka, aga ma olen juba väga rahul! Nüüd võin juba väikse kodu-tuuri teha, et teile ka meie kodu näidata. Me tunneme end siin mõlemad nii mõnusasti, see on täpselt meie nägu ja nii kodune.

Sel nädalal lähen ühte kutsekooli natuke endast rääkima ja väikse trennikese teen ka. Ma olen päris põnevil, et kuidas see asi välja kukub. Sain täna samaks päevaks veel ühe kutse, et endast ja oma tegemistest veidi rääkida, aga pidin selle kahjuks ära ütlema. Noortega lobisemine on kindlasti miski, mida ma ka tulevikus teha tahaksin.

Foto: Maike Tubin

Aga nüüd ma tõmban otsad kokku, joon oma tassi teed lõpuni ja ilmselt lähen varakult magama, et ka homme saaks üks hea päev tulla. Lähme Jandriga teatrisse ka, nii et on, mida oodata. 🙂

Igatahes tunnen end hästi ja tean, et olen oma tegemistega õigel teel. Lõpuks!

Tsauki,
Laura