Viimane nädal möödus küll ulmekiirusega. Ma päriselt isegi ei tea, kuhu see aeg sai. Toimetamist jätkus ja peaaegu iga õhtu pidin väikse lõunauinaku tegema.
Aga mitte sellest ei tulnud ma rääkima.
Homme kell 7.30 pean olema haiglas, et siis mandlioperatsioon läbi teha. Kui ma ütleks, et ma üldse ei karda, siis ma ilmselgelt valetaks. Kerge värin on juba täna sees ja mõte liigub ainult sellele, kuidas ma seal narkoosist ärkan ja verd sülitan. Väkk!
Kogu see ees ootav nädal tundub üks ilgem ebamugavus, aga eks ole inimesed enne mind selle kõik üle elanud ja elan ka mina. Kui ma mõtlen, et peale taastumist saan jälle täisvõimsusel sportida ja sõrmed igapäevaselt haiget ei tee, on see kõik seda ju ometi väärt!
Ma üks päev muidugi lolli peaga googeldasin mandlioppi ja sattusin foorumitesse, kus õudusjutte räägiti. Panin need üsna ruttu kinni ja püüan ikka häid mõtteid mõelda.
Kas teid huvitaks pärast ka mingi ülevaade sellest, kuidas kogu protsess välja näeb? 😀
Ma võiks praegu ju muidugi uurida, et kuidas teil läinud on, aga ilmselt ei taha ma neid õudusjutte kuulda. 😀 Kui teil on see opp leebelt ja rahulikult läinud, siis võite toetavaid sõnu küll öelda. Hihii!
Muide.. mul on tunne, et sel aastal ma küll lotoga suurema summa võidan. 😀 Olen kaks korda ostnud pileti kindla teadmisega, et võidan ja ma võitsin neil mõlemal korral. Summad küll väiksed, aga still. Üks kord peab see suur summa ju siis ka tulema!
Praegu lähen värisen edasi, söön veel miskit head ja tahket.
Laura.
12 kommentaari
Kristel
24. jaan. 2016 at 01:17Endal küll kogemust pole, aga mu õde näiteks taastus mandliopist nii, et hommikul tehti ära, ühe öö oli vist haiglas ja järgmisel päeval sõi pähklishokolaadi 😀
Kiiret paranemist!
Laura
24. jaan. 2016 at 01:19Ma peaksin lausa õhtul koju saama ja isegi ööseks ei plaanita sisse jätta, kui kõik hästi läheb. 😀 Ehk et ma loodan ka siis see “kerge” patsient olla.
Aitäh sulle! 🙂
fashionfocus
24. jaan. 2016 at 02:39Ma käisin üleeelmine aasta opil, lõigati nii mandlid kui ka adenoidid. Mul see väga hästi ei läinud, narkoosi minemine oli õudusunenägu ja ärkamine polnud ka väga hea, kuid peale seda läks kõik libedamalt. Söögi- ja joogiisu polnud, aga iseenesest paranesin kiiresti, kuigi haiglas hoiti mind kokku kolm päeva. Ära väga palju närveeri, kõik läheb hästi ja on möödas enne, kui aru saad 🙂 Edu sulle!
Laura
25. jaan. 2016 at 06:17Oii, lausa kolm päeva.
Ma loodan õhtul ikka koju tagasi saada! Närvike on ikka sees.
Aitäh, sulle! 🙂
kaisa
24. jaan. 2016 at 03:48Mul oli opp vist kaks aastat tagasi. Natuke vastik oli ärgates, kui mingi klimp oli suus kogu aeg. Ühe öö olin haiglas ka, see oli muidugi parim aeg, sest valuvaigistid läksid otse veeni ja mõnus oli olla 😀 Aga mingihetk pidi siis neid lahustatavaid valuvaigisteid sisse jooma, see oli juba halvem. Aga nad ikka aitasid ka. Opil käisin neljapäeval, korralikku tahket toitu julgesin nädala aja pärast süüa. Otseselt väga valus ei olnud, ebamugav lihtsalt ja noh, isegi kui on megahea olla, siis tahket toitu ikka ei soovita, võib õmblused katki rebestada. Umbes 10 päeva pärast ärkasin esimest korda valutu kurguga. Ja siis oli elu lill juba, ei mingit angiini, hurraa!
Laura
25. jaan. 2016 at 06:18Ma elan ka selle “elu on lill” hetke nimel! 😀
Loodame, et kõik läheb kergelt.
Tuuli
24. jaan. 2016 at 05:23Minul oli mandliteopp 5 päeva enne oma 18-ndat sünnipäeva. Põdesin ka alguses ikka väga ning eks need esimesed päevad olidki ebameeldivad, aga mitte midagi hullu. Viis päeva hiljem sõin juba sünnipäevasalatit ja leiba-unustasin isegi korraks ära, et tegelikult ju ei oleks tohtinud 🙂
Ja kõige tähtsam- valu ära kannata. Esialgu võtsin rohtu nii nagu pidi-iga kolme tunni tagant, kuid siis muutusin juba natukene ettenägelikumaks ja hakkasin võtma natukene enne, et jõuaks mõjuma hakata enne kui valu jaole saab 🙂
Ja positiivsema poole pealt-jätti saab süüa meeletutes kogustes 😉 😀
Ja kõige-kõige positiivsema poole pealt- hiljem on vähem haiguseid ja muid muresid. Mina ise olingi viimati tõsiselt haigusega maas enne mandlite-oppi (“tõsisemad haigused” on olnud hiljem millegipärast siis kui olen kuskil soojal maal puhkamas käinud :D)
Igatahes palju palju edu sulle ja kiiret paranemist! 🙂
Karta ei ole midagi 🙂
Laura
25. jaan. 2016 at 06:19Aitäh sulle! Eks väike närv ja hirm on ikka sees, aga loodan tõesti, et kõik läheb kergelt! 🙂
Jutupaunik
24. jaan. 2016 at 06:06Ära sa üldse muretse, vaid lähene asjale ainult positiivsest küljest. Ainuüksi toitumise suhtes on nädalaks ajaks kergem, kui muidu võiksid ehk krõpsuisule näiteks alla vandua, siis peale mandli oppi sa ilmselt ei julgegi neid mingi aeg süüa. Ja lõigatud mandlitega ei tohiks okserefleksi ka nii kergesti tekkida, seega noormehele ka miskit positiivset 😉
Laura
25. jaan. 2016 at 06:19Hahhaa, see viimane lause. 😀 Naersime peikaga mõlemad!
Ly
25. jaan. 2016 at 01:52Ei olnud hullu midagi. Narkoosist ärgates leidsin ennast põskepidi mingis tatikausis 🙂 Mõned tunnid hiljem juba lubati koju. Esimene nädal oli selline keerulisem. Rääkida ei saanud seega mul oli märkmik pastakaga abiks. Ma segasin mingeid mehusid kohupiimaga, et natukenegi toitvam oleks. Teisel nädalal oli juba päris hea olla ja vaikselt sai tahkemat toitu näritud. Igatahes usinat paranemist 🙂
Laura
25. jaan. 2016 at 06:20Mina loodan ka täna õhtul koju saada ja loodan, et läheb ka kergelt.
AItäh! 🙂