Möödunud nädal on läinud nii kiiresti, et blogimine on tagaplaanile jäänud. Esiteks juba seetõttu, et nädala esimene pool möödus tunnistusi kirjutades ja mul polnud mitte tuju veel ka blogisse kirjutama tulla.

Mul on selle nädala jooksul väga palju mõtteid olnud, millest kirjutada tahaks. Täna ma ühel neist teemadest peatungi.

Kirjutasin mõni aeg tagasi SELLE postituse, kus ma jõudsin järeldusele, et enesearmastus on tegelikult ikka tõesti nii tähtis ja ilma selleta polegi võimalik endaga rahu sõlmida. Tolles postituses suutsin üles loetleda omadused oma välimuse juures, mille üle ma rõõmustada saan. Sinna kuulus naeratus ja juuksed ja piht ja isegi tagumik.

Sel nädalal mõtlesin ma ka sellele, et miks pole mul ometi õnnestunud viimasest 5 üleliigsest kilost lahti saada? Miks olen ma juba umbes aasta otsa samas kaalus?

Vahemärkus: Olen küll samas kaalus (vist), kui eelmine suvi, aga minu meelest on mu vorm parem, kui aasta tagasi. Mingi lihas on mul ikkagi olemas. 

Vastus eelnevatele küsimustele on väga lihtne – ma ei taha jäätisele (ja šokolaadile) ei öelda! Viimane magusavaba nädal viis mu JÄLLE liigsele söömisele. Mida rohkem ma end keelan, seda rohkem ma süüa tahan. Mida rohkem ma kaalule mõtlesin, seda kindlam oli tõsiasi, et see ei langenud. Kõik ikka ja endiselt peas kinni.

Ja mis need 5 lisakilo siis õigupoolest on? Jah, mul ei ole sixpacki, aga mul ei rippu pekk üle püksiääre. Jah, mul ei ole kivikõva bubblebutti, aga mul on .. ümar tagumik, mis väriseb, aga on .. tagumik. Saate aru, mida ma mõtlen?

Jah, ma tahaksin trenni osas tublim olla, aga viimased nädalad tööl + vahepealne tõbisus viisid rajalt ära. Ja mis siis, ega trenn eest ei jookse. Saatuse tahtel õnnestus mul juulikuuks võita 30-päevane treeningpääse spordiklubisse. Küll ma siis trenni kütan.

Sest tegelikult ei ole mul ju praegu ka midagi viga? Praegu söön ma täpselt siis ja täpselt seda, mida hing parasjagu ihkab. Ja teate, kaal seisab vapralt sama koha peal.

Ma muidugi imetlen neid, kes suudavad täpselt kinni pidada toitumiskavadest ja kes ahvatlustele alla ei vannu. Minu suurim respekt! Aga mina tean, et selline “eluviis”, kus pidevalt oma söögikordadele ja nende planeerimisele mõtlema pean, ei vii mind mitte kuskile. Läbi proovitud ja läbi kukutud.

Reisini on nädalake jäänud ja ma luban, et lasen endast rannas bikiinides pilte teha. Olgu see vorm siis sel hetkel milline tahes. Ja ma olen kindel, et minu bikiinikeha peale nüüd keegi ikkagi ära ei minesta.

Sain siin mõni nädal tagasi aru ka sellest, et mida enesekindlam ise olla ja end ka eneskindlalt näidata, seda atraktiivsem sa ka teistele paistad.

Üllatun isegi, et need sõnad siia kirja said. Aga ma päriselt arvan ja tunnen nii. Mu mõtted võtab väga hästi kokku see pilt:

PS! Ma lihtsalt täpsustan, et ega ma nüüd 24/7 ka rämpsu ei söö. Ma lihtsalt ei mõtle enam igale ampsule. 🙂

PSS! Tegelikult pooldan ma ikkagi tervislikku toitumist ja trenn/liikumine võiks iga inimesega kaasas käia. Minu mõte on see, et liigne enese piiramine ja ülemõtlemine võivad tuua hoopis vastupidise tulemuse, sain seda omal nahal tunda. 

Ja kõige lõppu kaks bikiinipilti minust aastast 2014. Siis kaalusin 3 kilo rohkem kui praegu. 

Andke aga teada, mis mõtteid teis see postitus tekitas. Pani kukalt kratsima või nõustute minuga?

Laura