Mul on hea meel, et jooksuasjad Tartusse kaasa võtsin.
Äratuskell helises 6.30, suutsin end voodist välja ajada 6.55 ja 7.30 olin juba Anne kanali ääres. Päev algas 2,4 km jooksuga + kõhulihaste trenn.
Peale paari tundi raamatukogus vedasin end koju, magasin ja lootsin uuesti õppima hakata. Lihtsalt ei suutnud, täiesti õudne. Uskumatu, aga tuleb välja, et ma olen siiski hommikuinimene. Suudan päeva esimeses pooles palju rohkem korda saata ja asjalikum olla.
Jalad ja vaim kibelesid õhtul aga uuesti jooksma. Õhtune saavutus 6 km! Ma väga, kohe väga-väga loodan, et see kõik tasub ära, et ükskord on tulemused näha. Et ükskord ma saan lühikesed püksid jalga panna ja end kindlana tunda, et ükskord tunnen ma end oma kehas hästi, et ükskord ma õpin iseennast armastama sellisena nagu ma parasjagu olen.
Ilmselt olen ma endast paljudele jätnud väga enesekindla inimese mulje. Eks ma mingis osas olen ka, ma olen julge ja ei karda näiteks oma arvamust välja öelda. Aga oma keha suhtes olen ma ikka väga ebakindel ja tõmban sellega ka mingil määral omale jama kaela, sest ma lihtsalt ei oska teatud asjadele reageerida. Ka mind ajavad aeg-ajalt närvi inimesed, kes millegi üle kurdavad, kuigi mina leian, et neil on sellega kõik suurepärases korras ja olen vahel ehk kadegi – olgu see siis kehakaal, õppimine ja teadmised vms. Tegelikult olen ma ise samasugune viriseja, just oma keha suhtes, sest minu arvates on mul virisemiseks tohutult põhjust.
Tegelikult pole mul virisemiseks mitte mingisugust õigustki. Mis see virisemine aitab? Muudab see midagi paremaks või paneb asjad liikuma? Virisemise asemel tuleb ju tegutseda ja seda ma tegelikult teengi. Näen vaeva, et oma eesmärk täide viia. Miks siis veel viriseda vaja on? No vot ei tea. Seni kaua kuni tervist antud, tuleb tegutseda, eks?
Et siis selline mõttevälgatus tänasesse hilisõhtusse. Peaksin juba voodis olema ja esimesi unenägusid nägema.
Homme tuleb raske päev!
Kallidpaid,
Laura.