On üks väga suur põhjus, miks minust ei saa ilmselt kunagi “populaarset” blogijat. Mul on selleks kõigeks liiga õhuke nahk.
Ma elan vist roosas maailmas ja loodan siiani üsna siiralt, et kõik inimesed on head, keegi ei ütle kellelegi halvasti, kõik meeldivad kõigile. Nojah, see on ju ilmselgelt vale. Pole võimalik kõigile meeldida, pole võimalik, et inimesed mõistavad ühte asja samamoodi ja kas peaksidki? Kindlasti mitte.
Oma blogis püüan ma ikka ja alati aus olla, kirjutada asjadest just nii, nagu mina neid näen ja tunnen. Võibolla ma pole parim sõnasepp ja ehk ma ei suudagi oma mõtteid nii arusaadavaks teha, et neid valesti tõlgendada ei saaks, aga.. need kõik on minu mõtted.
Kas te pole kunagi olnud olukorras, kus kõik tundub vale? Kus kõik elus tehtud otsused tunduvad valed, kus kahtluseuss närib nii tugevalt sees, et ainuke mõte, mis pähe tuleb on lihtsalt.. peitu pugeda.
Mu elus ongi praegu see etapp, kus ma kõiges kahtlen.
Teatavasti elab inimene ainult ühe korra (YOLO), eksole. Minu plaan on elada see üks kord nii hästi kui ma oskan. Me ei pea elus asjadega lihtsalt leppima. Elada tuleb ikka ainult nii, et saaks täita oma unistusi, olgu need suured või väiksed. Jah, ma naudin õpetajaks olemist. Mu lapsed on mulle nii kalliks saanud, ma naudin iga kallistust ja rõõmsat nägu, mis mind igapäevaselt saadavad. See kõik on väga tore, ausõna ja oma tööst ma veel kindlasti loobuda ei taha!
Tõepoolest, ma ei tea, mida ma teen või kus ma olen kümne aasta pärast. Aga ma tean, et kui ma teen edasi seda sama, mida ma praegu teen, olen ma ka kümne aasta pärast täpselt sama koha peal. Jah, mul on selleks ajaks rohkem kogemusi, ma olen ilmselt “parem” õpetaja ja seesmiselt väga palju arenenud, aga põhimõtteliselt ju ikka täpselt sama koha peal. Ma ju näen oma kolleegide pealt seda kõike.
Ehk ongi õpetaja töö missioonitöö ja ehk mul polegi nii palju seda missioonitunnet, kui ma arvasin, aga.. ma, käsi südamel, ei taha kümne aasta pärast teha täpselt seda sama, mida ma praegu, 22. aastaselt teen. Mul on väga-väga suur respekt nende õpetajate suhtes, kes on seda tööd kümneid ja kümneid aastaid teinud. Nemad ongi tõelised Õpetajad! Aga ma vajan.. rohkem!
Kas mind tasub nüüd hukka mõista sellepärast, et ma tahan midagi muud? Näen asju teistmoodi? Ma ise küll nii ei arva ja õnneks pole ma selle arvamisega üksinda, mul tõesti on toetajaid. Aitäh selle eest!
Õnneks on elu mulle siiani alati õige tee kätte näidanud ja ma olen kindel, et mingil hetkel tuleb järgmine suunav sündmus. Seniks naudin oma tööd (mis siis, et seda vaid 2 kuud teinud olen) ja olen rõõmus nende asjade üle, milles ma ei kahtle. Küll kõik muu ka lõpuks oma lahenduse leiab.
PS! Andsin täna vereproovi ja saan homme teada, mis minu liigestega lahti on. Tänane u 5 km jalutuskäik pani ka mu põlved hirmsasti valutama. Kas see nüüd ongi see “sündmus”? Veits kardan. 🙁
Laura.
6 kommentaari
Merlin ;)
3. nov. 2015 at 06:16Kullake, sa oled nii noor inimene ja sinu mõtted on täiesti õigustatud. Sa alles avastad, katsetad ja proovid. Sa alles hakkad leidma endale seda õiget, sa alles tundma iseennast ja sinu unistused ja soovid muutuvad veel palju kordi, usu mind. Sa alles avastad maailma, koged erinevaid hetki, emotsioone ja see kõik muuta veel palju. Ja see pole vale, see kõik on normaalne.
Ela ja naudi ja ole hetkes 😉
Ära karda eksida, muutuda, teisiti mõelda.
Sa oled väga armas ja soe inimene ja elan sulle alati siiralt kaasa.
Loodan, et proovide tulemused on siiski korras ja viga väike.
Kõike kaunist 😉
Laura
3. nov. 2015 at 06:18Aitäh, Merlin! 🙂 Selline toetus teeb meele kohe eriti rõõmsaks! Ja sul on ilmselt täiesti õigus. juba siiani elatu elu jooksul on mõtted, plaanid ja unistused muutunud, ilmselt muutuvad veelgi ja see ongi normaalne.
Ma loodan ka, kuigi arst oli päris nukralt meelestatud. :/
www.minajamuud.blogspot.fi
3. nov. 2015 at 07:35Täiesti loomulik, et inimene vahel kahtleb otsustes ja oma tulevikuplaanides. Mina ka (kuigi ma olen alati kindel olnud, kelleks tahan saada) ilmselt muudan enda plaane hetkel nii palju, et ise ka ei usu 😀
Laura
4. nov. 2015 at 03:07Aga see vist ongi ju normaalne. Polegi vist väga võimalik, et ma 22-aastaselt tean täpselt, mida elu lõpuni teen või kuhu jõuan. Ometi ei taha ma oma praeguste valikutega mingeid põnevaid teeotsi katki lõigata ja siis ikka samas kohas lõpetada. 😉
g
4. nov. 2015 at 02:29Olen ise juba kolmandat aastat õpetaja. Ja tead, juba alguses oli tunne, et tegin vale eriala valiku. Kuidagi ei tundunud õige. Aga punnitasin edasi, mõtlesin, et ilmselt lihtsalt alguse asi..et tundubki raske, aga küll ma harjun..Ja iga päevaga saab aina rohkem selgemaks, et tegin ikkagi vale valiku. Ja niimoodi jätsin ka magistri pooleli…
Tegelikult on see kõik väga hirmutav, ma ei tea, mis tulevik toob ja mis suunas peaksin jätkama. Aga lubasin endale, et see on mu viimane aasta õpetajana ja järgmine sügis otsin midagi uut.
Miks ma aga õpetajana jätkata ei taha? Tunnen sama, et mul pole kuskile tõusta karjääriredelil. Ma ei taha saada õppealajuhatajaks ega direktoriks. Ilmselt ka mitte haridusministeeriumi ega teistesse säärastesse kohtadesse. Jääda ja olla lihtsalt õpetaja on tegelikult üsna rutiinne minu jaoks.
Teiseks mulle näib, et ma justkui päevad läbi teen midagi, aga tulemust ei näe. Muidugi võib tulemuseks nimetada õpilaste häid hindeid jms, aga mina vajan rohkem reaalseid ja käegakatsutavamaid tulemusi, mis ilmneksid pigem varem, kui alles aastate pärast, mil õpilastest on tublid ja eeskujulikud kodanikud saanud.
Samuti tunnen, et mu töö ei lõppe mitte iial. Ma tahaksin tööd, kus mul oleks kindel kellaaeg, mil lõpetan ja et ma pärast seda saaksin ukse enda järelt kinni lüüa ja mitte mõelda neile asjadele. Aga ei, ikka annab huvitavamat tundi välja mõelda, ikka on vaja teha midagi kogu aeg, suhelda lapsevanematega jne. Mu töö ei mahu mu tööaja sisse lihtsalt ära. Muidugi ma võin teha ületunde, kuid õpetajatöös ei ole need tasustatud. Ja tihtipeale mõtlen mina megalaheda tunni välja ja õpilased lihtsalt ei tule minuga kaasa. 🙁 mina näen palju vaeva ja siis on klassis mõned korrarikkujad, kes kogu tunni ära rikuvad. Nii palju on probleemseid õpilasi.
Muidugi ka madal palk ja ebameeldivad lapsevanemad, kes ainult nõuavad ja nõuavad ise koostööd tegemata. Oh tead neid põhjuseid võiksin veel ja veel välja tuua.
Muidugi on õpetaja töös ka palju positiivset, aga ilmselt see töö polegi minu jaoks! Ma ei tahtnud endale pikalt tunnistada, et tegin vale valiku. Ma ei tahtnud olla allaandja..
Igatahes ma loodan, et sina teed õiged valikud! Ja kui isegi ei tee, siis kunagi pole hilja oma valikuid muuta. Peaasi, et sa ise õnnelik oleksid.
Aga naljakas küll millise suure tuhinaga tahtsin õpetajaks saada. Ja peaaegu 3 aastat kogemust õpetajatöös nullis kõik ära 🙂
Laura
4. nov. 2015 at 03:02Sa kirjeldasid praegu täpselt kõike seda, mida mina kardan.
Eriti hästi nõustun selle tööaja mõttesse. Ma olen veel eriti hull muretseja ja põdeja ja isegi, kui ma reaalselt õhtuti “tööd” ei tee, siis mu mõtted on 24/7 tööl. Just see, et mida ma saaksin paremini teha, kuidas olla paremini kättesaadav, kuidas teha nii, et lapsevanemad mind usaldaksid, kuidas teha nii, et kõigil oleks hästi. Ja siis istub seal kõrval mu armas kaasa, kes ju tegelikult tahab ja vajab ka mind ja minu täielikku kohalolekut. Mina vatran ja muretsen aga ainult töö pärast ja sellepärast, kuidas teised end tunnevad või mida nad mõtlevad.
Lisaks täpselt nagu sa ütlesid: “Samuti tunnen, et mu töö ei lõppe mitte iial. Ma tahaksin tööd, kus mul oleks kindel kellaaeg, mil lõpetan ja et ma pärast seda saaksin ukse enda järelt kinni lüüa ja mitte mõelda neile asjadele.”
Ühesõnaga, on hea teada, et minu mõtted on täiesti õigustatud. Aitäh sulle selle kommentaari eest!