Ma käisin eile trennis!

Aga hakkame algusest peale.

Ma vist jõudsin umbes nädala rõõmustada ja rasedana trenni anda, kui suurem okseralli pihta hakkas ja ma trennidest loobuma pidin. Kolm trenni andsin nii, et surm silme ees ja siis sain aru, et minust küll asja pole. Viimane trenn, mille andsin, oli hommikune BodyPump. Oh jeesus, ma olin peale seljalugu (4. lugu) täiesti kutu, tundsin, kuidas pea veidi ringi käib ja pilt päris selge pole, ilmselt olin näost veits valge ka, aga ega siis trenni saanud pooleli jätta. Kuidagi punnitasin ikka lõpuni ja loodetavasti polnud aru saada ka, et mul niiii halb oli. Eriti halb oli muidugi see, et tegemist oli pühapäeva hommikuga ja küll on kerge mõelda, et “jajaa, näed, pidu läks pikale, nüüd siin pohmas peaga annab trenni”. Ma muidugi väga loodan, et keegi ei saanud aru, et mul paha oli ja ma väga loodan, et keegi selliseid pahatahtlikke mõtteid ei mõelnud. Aga oma peas ma kujutasin ette, et selline mulje võis jääda.

Andsin oma trenne alguses nädala kaupa asendajatele. Kogu aeg lootsin, et küll paremaks läheb. No ei läinud, hullemaks läks. Pidin nii palju keerutama ka, et miks ma ikkagi nii pikalt trenne anda ei saa. Ütlesin lihtsalt, et tervisega probleem, aga saan abi, midagi tõsist ei ole, kuid trenne anda ei tohi. Tegelikult on mul nii kahju, et ma lihtsalt ära kadusin oma trennidest. Mul oli ikka ka tekkinud oma seltskond, kes mu trennides käisid ja ma tegelikult ei saanudki öelda, et mõneks ajaks treeneriameti kõrvale panen. Aga ma loodan, et ma ikkagi ühel hetkel trenne jälle annan ja mind päris maha selle pausi pärast ei kanta.

Ma seda tsikki küll enam ei mäleta. 😀 

Tegelikult oli see trennidest loobumine ikka mega raske. Noh, esiteks muidugi rahaliselt. Oleksin veel kolm kuud omale emapalka kasvatada saanud, selle asemel mu sissetulek pea poole võrra vähenes. Teiseks mulle ju nii meeldis! Ma kujutasin ikka ette, kuidas ma nii kaua kui kõht segama hakkab, trenne vapralt edasi annan, hoian end raseduse ajal vormis ja tunnen end hästi. Kõik läks aga hoopis teistmoodi. Aga mis sa teed, ega mul ju valikut polnud.

Kui mul peale jõule ja aastavahetust energia tagasi tulema hakkas ja enesetunne ka juba inimese moodi oli, hakkasin ikka trennimõtteid peas mõlgutama. Ega rasedus pole haigus ja sünnituse jaoks oleks ju võhma ikka vaja. Vot vastupidavus kadus selle okseralliga täielikult. Mul polnud üldse jõudu ega jaksu, et midagi teha. Siis tundsingi, et peaks end uuesti käsile võtma, aga kas te kujutate ette, kui raske see on, kui te pole 3-4 kuud trenni teinud ja lisaks sellele toimub kehas nii suur muutus. Ma kartsin!

Ma kartsin, et ma ei jaksa midagi teha. Ma kartsin, et ma ei oska midagi teha. Ma kartsin, kuidas uuesti trenni tegemine beebile mõjub.

Selleks, et oma võhma ikka tasapisi tagasi saada, suutsin end vähemalt tihemini jalutama vedada. Seda teen ma praegugi, kasulik nii mulle kui Berdile. Panen aga klappidesse mõne podcasti mängima ja jalutan. Ega ma siiani eriti palju ei jaksa, selg väsib ikka üsna kiiresti ära (mistõttu on praegu seljalihaste treenimine/hoidmine eriti tähtis!), aga ma vähemalt üritan.

Enne reisi võtsime Jandriga end kokku ja käisime lõpuks ka jõusaalis ja ujumas. Väga mõnus oli. Aga noh, siis tuli reis ja me jäime haigeks…

Eile võtsin end aga kokku ja käisin BodyBalance’is. BB pole kunagi mu lemmiktrenn olnud, minu jaoks liiga aeglane ja rahulik. Mulle on alati sellised veidi jõulisemad trennid meeldinud. Aga noh, ma polnud terve raseduse ju korralikku trenni teinud ja BB tundus selleks ideaalne valik. Lisaks juhendas seda mu tuttav, kes enne trenni mulle vajalikud asendusharjutused ette näitas ja nii oli veidi julgem. Kujutate ette, täitsa ellu jäin! Täitsa mõnus oli, kuigi ma ikkagi tavapäraselt umbes poole peal kella vaatasin, sest noh, veits rahulik oli, samas kehale ilmselt paras koormus alustamiseks.

Aga kõige imelikum oli end trenniriietes näha. Kui ma muidu ei tunne, et ma mega suur oleks, siis trenniriietes oli küll vaala tunne. No ei ole end harjunud niimoodi nägema. Nali oli muidugi selles ka, et leida trennipüksid, mis jalga mahuks ja samas kõhtu ei sooniks. Õnneks ühe paari leidsin.

Vot sellised trennimuljed ühelt treenerilt. Veits selline hädapätaka tunne, aga noh, läheb üle. Ahjaa, järgmine nädal lähen Pelgulinna rasedate joogasse (loodan, et seal uni peale ei tule), siis proovin sealset vesivõimlemist ja mingi pallitrenn on ka plaanis. Vaatab, mis saab.

Muljetage, kas ja kui paljud teist rasedana trenni teinud on? 

Seda tüdrukut ka ei mäleta. 😀 Aga ma eile ei teinud endast ühtegi pilti trennis. Järgmine kord kindlalt peab tegema, sest kas sa oled trennis käinud, kui sa pilti pole teinud? Also, mul on täiega juuksurisse vaja!!

Laura