Ebaõnnestumine on minu suurim hirm olnud, kuid nüüd saan aru, et see on eduks suisa vajalik. Käisin täna Ebaõnnestumise päeval ja sain palju häid mõtteid.

Kõik tänased esinejad mind ei puudutanud, kuid häid mõtteid sain sellegipoolest. Sain aru, et kõik edukad inimesed on mingil hetkel feilinud ja pidanud pingutama, et jõuda sinna, kuhu nad tänaseks on jõudnud.

Mõned mõtted, mis ma omale kirja panin:

• Kui olen valmis ebaõnnestuma, võin luua uskumatuid asju!
• Ole autentne, hooli nendest, kellele sa lood.
• Kui meeldin kõigile, siis ei meeldi ma tegelikult kellelegi.
• Kuula ainult neid, kelle arvamus on sulle tähtis.
• Vabadus on võimalus valida.
• Kui sa pole nõus ebaõnnestuma, kardad sa vabadust.

Need on need asjad, mis mind kõnetasid. Muidugi ei saa me kohe alguses mõelda, et kindlasti läheb pekki. Aga kui ma luban endale, et see on okei, kui midagi ei õnnestu, võingi ma päriselt midagi imelist luua. Hirm on üks halb asi, see ei lase meil suuri samme astuda. 

Mulle meeldib blogida, mulle meeldib oma elu jagada ja ma loodan, et minu kirjutistest on kunagi olnud (ja on ka edasidpidi) kellelegi kasu. See tähendab, et ma hoolin oma blogist, ma hoolin oma lugejatest ja ma hoolin sellest, mida ma siia kirja panen ja jagan. Ma arvan, et see on miski, mida on eduks ka vaja. Ilmselgelt pole ma blogijana veel justkui keegi, aga ma tunnen, et see on miski, mida ma tahan aina rohkem teha ja ma püüdlen sinna, et blogi olekski osa minu igapäevast.

Me ei saa kunagi kõigile meeldida. Alati leidub neid, kes püüavad meid maha teha, kes meie eneseusku hävitavad ja kellele meie tegevus ei meeldi. Oluline on kuulata ainult neid, kelle arvamus meile tõesti tähtis on, kuulata tagasisidet, mis meid tõesti aitab. Haters gonna hate anyway…

Foto: Maike Tubin

Üks minu jaoks oluline läbi käinud teema oli vabadus. Kui palju on tegelikult neid inimesi, kes tõesti saavad öelda, et teevad igapäevaselt seda, mis südame kiiremini põksuma paneb? Neid, kes oma tööd ei naudi, on palju. Me jääme tihti oma mugavustsooni kinni ja siis tundubki turvaline teha midagi, mis meile ehk ei meeldi, kuid tänu millele me saame arved makstud ja ehk reisile ka. Aga midagi on alati puudu. See on vabadus!

Vabadus teha seda, mida MINA tahan! Selleks, et sinna jõuda, pean ma olema valmis pingutama, kuid valmis ka ebaõnnestumiseks. Me kardame seda vabadust, sest siis peame me ise otsustama. Enam ei öelda ette, et mine sinna, tee seda. See on jälle hirmutav ja seetõttu me seda sammu ka ei astu.

Ma olen praegu elus selle koha peal, kus ma tõesti valin ise, mida ma teen. Teate, see oli alguses väga hirmus, aga praegu ma naudin seda. Ma püüan end igapäevaselt arendada, ma võtan vastu väljakutseid, ma proovin midagi uut ja tasapisi suudan oma ebaõnnestumise hirmust lahti saada. Ma ei saaks seda kõike teha, kui mul ei oleks nii toetavat kaaslast ja tugivõrgustikku selja taga. See on tähtis ja seda ei tasu alahinnata. Ma võin öelda, et mul on vedanud ja ma olen selle kõige eest väga tänulik.

Ühesõnaga, mu elus on praegu nii huvitav elujärk ja ma tõesti loodan, et jõuan sinna, kuhu mu süda tõmbab. Nüüd on mul selleks rohkem julgust ja ma tunnen, et teen ka reaalseid samme, mitte lihtsalt ei unista.

Mäletate, et ma SIIN ja SIIN kirjutasin, kuidas ma üldse hakkama ei saa, sest ma lihtsalt kardan. Natukese ajaga on toimunud minu mõtlemises areng. Lahe, eks. 🙂

“Winners are not people who never fail, but people who never quit!”

Laura

If you can dream it, you can do it!
Foto: Maike Tubin