Päisepilt on üks vana pilt minust siis, kui elu hoooopis teistsugune oli. Foto: Maike Tubin

Reede õhtu, Janette magab oma toas, Anelle nohiseb oma Najelli pesas, Jander geimib ja mina vaatan youtube’ist videoid.

Jandril oli täna esimene päev peale isapuhkust tööl tagasi, mis tähendas minu jaoks esimest päeva tüdrukutega sel viisil kahekesi. Olgugi, et Jander oli kodukontoris, oli laste kantseldamine ikkagi minu kanda. Olin veidi ärevil, et kuidas hakkama saan, aga päev möödus üllatavalt sujuvalt.

Käisime mitu korda õues, Anelle samal ajal vankris magamas. Suutsin isegi korraliku sooja söögi teha ja jah, see on mu jaoks saavutus, sest söögitegemine on minu jaoks kõige tüütum kohustus üldse. Lisaks pesin mitu masinatäit pesu ja hoidsin üleüldiselt elamist korras. Edukas päev! Ma küll suht kindel, et neid raskemaid ja keerulisemaid päevi saab ka olema, aga igatahes tänast päeva lausa nautisin. Kuidagi eriline tunne tekkis, selline full emme-tunne.

Lisaks sellele sai Anelle täna juba 1-kuuseks. Hommikul tegin eriti mõnusa šokolaadikoogi ja õhtul käisid mu vanemad ka külas.

See esimene kuu kahe lapsega on läinud väga hästi, aga mõned sellised imelikud tunded tabasid mind siiski.

Näiteks imetamine oli vahepeal kahtlane. Ma ei saa öelda, et see oleks minu jaoks vastumeelne olnud, aga umbes nädalake tundsin, kuidas ma ei naudi seda. Lihtsalt tundus kuidagi nii raske kohustus. Samal ajal tundsin süümekaid, et kuidas sellised halvad mõtted pähe üldse tulid. Tahan ju lapsele parimat, mul on rinnapiima, aga mina mõtlen, et tüütu ja raske on. Õnneks on see tunne nüüd üle läinud. Ilmselt mängisid hormoonid rolli ja suutsin need tunded enda jaoks lahti ka mõtestada.

Miskipärast oli hetkeks raske leppida teadmisega, et mu vabadus on piiratud. Kõlab väga dramaatiliselt, aga mõtlen seda, et olin ju juba ligi aasta saanud taas normaalselt magada, kellegi kõhutäis ei sõltunud täielikult minust ja sain käia kodust eemal nii kauaks kui tahtsin. Nüüd aga astusin justkui sammu tagasi ja olen jälle “kinni”. Pean oma käimisi planeerima ja läbi mõtlema. Ja ilmselt see mind hetkeks rivist välja lõigi.

Nüüd aga saan aru, et see kõik on ju taas ajutine ja nähes, kuiiii kiiresti aeg läheb, tean, et küll see vabadus taas tuleb. Lisaks on mul plaan rinnapiima pumpama hakata ja varusid külmikusse tekitada, et vajadusel Jander (või mõni teine hoidja) beebsut ise toita saaks. Ühesõnaga, tegelikult on kõik hästi ja nüüd juba naudin neid üks-ühele hetki Anellega.

Vahepeal on süümekad aga selles osas, et Anelle palju vähem tähelepanu saab. Kui Nete beebi ajal sai temaga näiteks peale imetamist kaisutatud või magas ta lihtsalt mõned uned rinnal, siis nüüd on vaja peale imetamist jälle Janettega tegeleda ja ega päeval sellist rahulikku “lebotan koos beebiga” aega ju ka pole. Aga eks see ole paratamatu ja ma püüan õhtuti, kui Nete magab, Anellele rohkem lähedust pakkuda. Lisaks jääb ta ka öösel peale esimest imetamiskorda enamasti kaissu magama, ehk see natuke kompenseerib.

Anelle on üldse mega chill siiani olnud. Ärkab rahuliku vigina saatel, nutab vähe, sööb hästi, on leplik ja ei lase end suure õe möllust häirida. Loodan, et see jääb ka nii ja pliiis, teeme nii, et temast saab päriselt hea magaja! Siiani ei saa ses osas kurta.

Nüüd hakkame aga aias igasuguseid põnevaid uuendusi tegema ja endiselt ootan ilusaid soojasid ilmasid, et saaks ometi neid valgeid õhtuid nautida, enne kui jaanipäev käes ja taas pimedamaks minema hakkab.

Also, kas kodujutud teid ka huvitaks? Me nüüd siin veidi üle aasta elanud, aga päris valmis me omadega pole. Mul see sisekujundus tuleb ikka väääga raskelt, äkki saaks siin teiega asju jagades hoopiski häid mõtteid. Mis te arvate?

Ja üldse ootan teie kommentaare alati väga. Nii tore on arutleda või lihtsalt teada, et keegi loeb ja meile kaasa elab. Nii et ma tänan neid, kes vaevaks võtavad ja kommenteerivad/mulle kirjutavad ja julgustan tagasihoidlikumaid seda samuti tegema.

Praegu aga kõik, olge tublid!

Laura